...parkis kõige laiema kõnnitee ribale oma kaubiku, mis maja ees leidus. Jutt oli ametlik ja paika said pandud hinnad kaubale, mis turgu järgmise satsiga pidid minema. Täiesti teadlikult pitsitas teadmine, et varsti erinevas suunas minek...aga mõtted olid sel hetkel mõlemal ühes suunas...tekkis hetk vaikust...adrenaliinitase kerkis, et kas nüüd? Ei, ohhh ei...natuke pettunud ei.

Oleks nagu kõik? Hetkel kui oleks pidanud välja astuma autost, tõstatas Tema mingi küsimuse mis ei olnudki oluline. Kuid andis selgelt tagasihoidliku vastuse, et jää veel natukeseks...uue vaikusehetke tekkimisel, julge nagu tüdruk alati oli olnud, ei kavatsenud enam oodata ning vahemaa sentimeetri haaval vähenes. Ei ta ei krahmanud meest oma haardesse ega kiirustanud suudlema...

Ühistransport ja autod voorisid lõputu voona nendest mööda...Nende näod ja kehad ei puutunud isegi kokku mitte...nii sentimeeter-paar oli kahe näo vahel...aimates üksteise kehasoojust, õrnalt läbi õhu oma näoga joonistamas teise näo ja kaelakontuuri...see oli midagi müstilist! Adrenaliinivoog hullem, kui kõik seni nähtud sündmuste puhul kokku elus. Hingemattev...midagi nii head ei tohi kiirustada!!! See sai hetkega kuidagi selgeks.

Tüdruk kattis ühe käe pinnaga mehe põse ja pool lõua alust andis imepehme põsemusi teisele poole ning sosistas..."Mul väga hea meel, et olemas oled Õnn!"...ja läinud autost ta oligi. Õnneks oli mõni meeter autost eemal juba kottpime ning tüdruk sai hetkeks toetada end vastu ligi olevat puutüve ja paar korda sügavalt hinge tõmmata, ilma et mees teda näinud oleks...

Tedmine, et Õnn on vaid veerand linna kaugusel... :)) See juba on midagi...

Meeldib! 8