Olen olnud kaup,mitte mustal,
vaid verevärvi turul
Mind on kaalutud
üle ja alla hinnatud
Ma loodan, et kaalud olid vähemalt täpsed

Olen olnud inimene ja ese
kord üks, kord teine, vastavalt olukordadele
Päevast päeva olen peeglisse vaadates näinud
vaid suletud ust

Olen tihti viibinud palavas punases koopas
tukslevas punases ruumis,
kuhu on maetud minu süda
Aga kunagi pole ma kauaks sinna jäänud,
sest seinad ei võta mind omaks
pimedad umbkäigud vaikivad visalt
ja taamalt kostab äratuskella kohusetruu helin

Ma ei saa end sinna lukustada,
sest koopal puuduvad uksed
Iga mööduja võib siseneda, millal tahes

Olen teinud asju,
mida ma ise hiljem mõista ei suuda
Olen öelnud sõnu,
mida mälu punastades keeldub omaks võtmast
Mul on selle pärast häbi

Aga kõige hullem on ometi teadmine,
et ma pole saanud punase koopa seinale
jäädvustada seda ainsat sõna,
mis õigustab maailma olemasolu,
et ma olen peeglitele lipitsevalt naeratanud,
et ma olen olnud kaup
nagu nülitud küülik
ligasel turuletil....

Meeldib! 7