1.
Mõned pelgavad pimedust, teised küsivad: kus siis see hirm on? Kolmandad imestavad: siin on nii pihkpime, et ei näe näppugi suhu pista! Puha valejutt, pimeduses alles hakkab inimene tõeliselt nägema. Ta on valguse poolt lihtsalt ära hellitatud, laisaks tehtud. Vahel koguni valguse poolt ära ostetud.

Linnalapsel on pimeduse leidmisega tükk tegu. Otsi või tikutulega taga, aga seda pärispimedust ei näegi. Pimedus on teki all, kus veel. Ja kui sulle öeldakse “head ööd” ning tuli tehakse surnuks, paned teki all vargsi taskulambi põlema, et lugeda “Röövlitütar Ronjat”. Vaat kus ikka röövlitütar Ronjal oli õige pimedus ja seiklused pimedas, sure või ära! Ka tänavalaternad on kehvad, need teevad asja veelgi kaalutumaks: ei õiget valgust ega pimedust.

2.
Valguse- ja pimeduseriik pidid omavahel tülijalal olema. Nõnda küll räägitakse, aga tülijuur on meis enestes peidus. Kogu elu igatseme valguse poole nagu taimed ja kiidame teda taevani, aga kui pahandust teeme, poeme pimedasse nurka. Imelik küll, siis lohutab meid just pimedus. Ehk arvategi, et kõik pahateod on pimeduse poolelt pärit? Seegi on täiesti ekslik eelarvamus, ja lausa kuritegu on last pimedusega kollitada. Pimedus pole iseenesest kuri, kurjad on ehk mõned inimesed pimeduses. Las laps uudistab pimedust samavõrra kui päevavalgust, saab tüki teadjamaks. Kõik teadjamehed on õppinud pimeduselt, isegi tähetargad ja samaanid.

Mina olen olnud maast - madalast pimedusega sinasõber. Kes ei taha valguse, kuninga või presidendiga sinasõber olla, aga et pimedusega...?

3.
Mul oli õuepimedus, laudapimedus, lakapimedus, küünipimedus, keldripimedus, aidapimedus, sepikojapimedus, metsapimedus, koopapimedus, pimesikupimedus... Ja veel oli videvik, maalapse suur sõber. Meil oli vanas talumajas rehetuba, kus vanasti parsil vilja kuivatati ja sel kahekorruselisel toal polnud ühtegi akent. Vaid suur pimekülm reheahi, sest vilja siin enam nõnda ei kuivatatud. Seal oli Pimedus küll suure algustähega. Kõik päratusuure ja kõrge toa seinapalgid olid nõest sitikamustaks parkunud. Palkidel helklesid lausa nõekristallid. Nõnda võib helgelda vaid must teemant. Natuke kõhe koht küll, lausa Põrgu eeskamber, aga kui onu viis sinna pakase ajal hõõguva söepanni, et külm juurikaid (ikka meie armast leivakõrvast - kartulit, kapsast, kaali, porgandit ja peeti) ära ei näpistaks, võisid istuda muldpõrandal süte paistel ja öelda endale: ma olen indiaanlane.

4.
“Kas sa jääd veel siia, Kallu?” imestas onu.

“Jään jah,” kostis vapralt.

“Kas ma panen siis vaheukse haaki?” päris onu edasi.

“Ei, ära seda küll tee.”

“Sa ju tahad siin olla?”

“Tahan küll, aga uks ei tohi haagis ka olla...”

Pimedus on tõepoolest põnev, aga vaheuks pimeduse ja valguse vahel ei tohi iial haagis ega riivis seista. Ent rehetubagi oli vaid üks suur peitus. Sest tõeline indiaanlane käib või kord pärast päikeseloojangut õues, muidu ta pole miski indiaanlane. Sest vaid pimeduses võib kuulda iseenese südame tukseid ja rohukõrte kasvamist ja kõike seda, mis toimub maa all, maa peal ja õhuski. Pimedusel on siidine ja mahe hääl, tema rüpes kuuleb muusikat seegi, kel elevant kõrva peale astunud.

5.
Jah, õige pimeduse tabamiseks peab minema öösel õue - vähemalt sada kilomeetrit linnast eemal, kus siravad vaid tähed. Linn on elamiseks mugavaks tehtud nagu vannitoad sooja veega, aga linnakumas on tähed särata, igavad nagu rosinad tarretise sees. Või tuhmid nagu vana hallitanud vask. Aga siin, linnast kaugel eemal, oled nagu kaevu põhjas. Oled ise nagu ilmakulgu mõõtev pendel. Ja sa leiad varsti, et tähed võivad helkida, mängelda, laulda. Neil on väike magnet küljes, nõnda et kauemaks uudistama jäädes venitavad nad kõigepealt su kaela pikaks - pikaks nagu toonekurel. Siis järsku tõmbavad nagu naksti! enda poole, jaladki võivad maast lahti tõusta. Ära pelga ühti, ega nad UFO-d ole, kes pidid ära viima. Nad sosistavad sulle vaiksel ja jäisel tilinal, et on veel midagi peale argipäevade pimestava valguse. Et on olemas Igatsus.

See ongi pimeda öö ja tähtede suur lumm.

Nad sosistavad sulle: täname tähelepanu eest! Ilma pimeduseta poleks ka tähti. Kui näed mind kukkumas, haara nööbist ja soovi midagi. Ega su soovid pole ometi otsa lõppenud, väikene inimeselaps?

Meeldib! 2