Võtan telefoni...saadan smsi...-vaikus...
Minutid mööduvad...
Võtan uuesti telefoni...helistan...-telefon,millele helistan on levist väljas...
Jälle mööduvad minutid...
Pähe tykib igasuguseid mõtteid...tõrjun need eemale...
Pyyan leida olukorrale mõistlikku põhjust...
Minutitest saab pooltund...
Proovin veel mõned korrad helistada...-ikka sama...
Telefon levist väljas...
Muutun ärevaks...
Äkki on Sinuga õnnetus juhtunud...-avariisid juhtub ju koguaeg...
Rumalus...ei saa nii olla...-tõrjun tekkinud mõtte tagasi...
Mööduvad tunnid...-ikka vaikus...
Mõistus ei taha alluda enam loogilistele seletustele...
Muretsen meeletult...
Silme eest vilksatavad pildid on kurvad...
Istun...pea täis meeleheitlikke mõtteid ja silmis pisarad...
Äkki oled surnud...!!!
EI,EI...

Ja siis avasin hommikul silmad telefonihelina peale...
Kivi langes sydamelt...-see olid Sina!!!

Täna öösel sai mulle selgeks...
Kui väga kallis ja vajalik Sa mulle oled...

***

Meeldib! 4