Ma sinult armastust ei anu.

Mind rohkem kamitsas ei pea

su meelitus võ halvakspanu.

Me oleme nüüd võõrad tea.

Sul unus -vabadust ei anna

ma iial eksituse eest.

Sa küllalt kaua suutsid panna

mind käima eemal õigest teest.

Su naervat suud ,kaht kaunist silma liig kaua teeninud on rind.

Ma vihkasin ju kogu ilma,

et rohkem armastada sind.

Ei mõtelnud ma loomingule,

kui sina mõttes asusid.

Ma sulle andsin hinge tule.

Ja millega sa tasusid?

Ehk oleksin ma teose loonud,

missugust ilm ei tunne veel,

ja surematust oleks toonud

siis mulle kõigi tänumeel.

Miks rääkisid sa hellast palgast,

kui mind su pilgud puutusid?

Miks polnud sa,kui tutvus algas,

see , kelleks lõpul muutusid?

Ma olen uhke! Teistelt leida

sa armastust nüüd loodad vist?

EKS MINE! Orjusse ei heida

ma iialgi? HEAD NÄGEMIST!

Nüüd läheb lõunasse mu rada,

kuid minevik ei lahku meist,

sest võimatu on unustada

nii hästu tundes teineteist.

Ma elu maitsen nüüdsest peale

ja kirge teesklen, petan vaid,

koos naeran kõigiga,kuid eales

ei näita oma pisaraid.

Teist korda armastada keegi

ei saa ju nii! Kas ükski muu

austust väärida, kui seegi,

kes ingel oli,polnud truu?

Kõik oleksin ma võinud anda,

et hoida sinu kätt. Ma hull!

Ka kogu ilma põlgust kanda,

ka surra polnud raske mul.

Ei leidnud minus kahtlus pinda

ja ainult sulle tuikas rind.

KAS TEADSID SA MU TUNDE HINDA???

SA TEADSID: MA EI TUNDNUD SIND!

(M.Lermantov)

Meeldib! 12