See algas juba ammu, siis kui sakslased maalt olime välja ajanud ning elasime oma metsas koos Lembetu ja Vesse käliga. See oli veel see aeg, kui karud rääkisid inimkeelis ja meile meeldis nendega lepikus vestlemas käia. Kord kohtasime metsa vahel üht kummalist meest. Munka olime enne näinud, kuid see mees oli hoopis eriline. Tal olid mingid kirevad linnusuled peas ja nina oli kui puulõhkumiskirves. Pidasime ta kinni ja plaanisime ta maha lüüa ja ära süüa. Kuid järsku hakkas mees mingis võõramaa keeles rääkima. Mitte midagi ei saanud aru. Lõpuks Vesse käli ütles, et mis ta loll patrab, lööme raisa maha. Noh, tehtud-mõeldud. Lõime ta maha ja viisime koju. Tegime tast kena topise. Liha soolasime sisse ja jätsime talve ootama. Kuna mees oli vana, siis ega tast mingi erilist maiust ei saa. Ahjaa, taskust leidsime ka ühe paberi kuhu oli kritseldatud midagi. Lembetu, kes mõistab tähti ja oskab kümne piires arvutada, ütles et sinna on kirjutataud Vana Indiaanlane. Me küll ei mõistnud, mis see tähendab, aga hakkasime seda topist ka Vanaks Indiaanlaseks kutsuma. Nüüd ta siis seisab meil onni ees ja saadab pilguga loojuvat päikest.

Meeldib! 4