Palju aastaid tagasi oli üks väikene küla, mida kutsuti Vaikusekülaks.Juba aastaid valitses selles külas kurb vaikus, sest kuri nõid, kes küla üle valitsema oli hakanud, lubas ära nõiduda kõik, kelle hääl tema lossi kostub.Kuigi Vaikusekülas elas palju lapsi, ei olnud kunagi kuulda nende rõõmust naeru ega laulu.Samas Vaikusekülas elas ka perekond, kus elasid ema, isa ja väike tüdrukuke,kellele vanemad olid nimeks pannud Kerda.Kerda oli väga kaunis ja ilusa lauluhäälega tütarlaps.Kuna küla nõia võimu all oli, lubasid vanemad tal laulda ainult keldris kodutöid tehes, sest sealsete paksude seinte vahelt ei olnud helisid kosta.Samal kevadisel päeval, kui Kerda aga sündis,käis pereisa metsas jahti pidamas.Jahipidamise käigus kuulis ta metsas väikese lapse nuttu.Pereisa otsis meeleheitlikult nutvat last, kuid leidis hoopis paksu metsa seest puu külge seotud hundikoera poja,keda ta hakkas koheselt Pontuseks kutsuma.Pontus ei olnud aga tavaline koer, vaid üks väike poiss Markus, kes oli kurja nõia poolt ära nõiutud.Markus oli sel päeval metsas ringi jooksnud ja suurest kevade saabumise rõõmust laulma hakanud.See ei meeldinud aga kurjale nõiale, kes poisi kese karistuseks hundikoeraks muutis ja nööriga puu külge sidus.Kuna peale koerapoja leidmist ei olnud metsast enam nuttu kosta, lõpetas peremees otsingud.Ta päästis koera nööri küljest lahti ja võttis endaga kaasa.Peremees sai aga suure ehmatuse osaliseks,kui Pontus poolel teel koju inimkeeles rääkima hakkas.Markus selgitas peremehele, kes ta tegelikult on ja miks kuri nõid teda hundikoeraks oli muutnud.Ta rääkis peremehele ka seda, et nõia sõnul kaob nõidus alles siis, kui keegi imeilusa lauluhäälega tütarlaps küla mäe peal terve küla kõlama paneb ja kõik inimesed endaga kaasa laulma meelitab.Sel viisil kaotab nõid oma nõiavõimed ja needus kaob.Kuna peremees nõia võimetest teadlik oli, jäi ta poisi juttu uskuma.Peremehe ja Pontuse vahel sõlmiti aga kokkulepe, et nende vaheline jutt peab jääma saladuseks, sest muidu ei ole võimalik enam nõidusest võitu saada. Peale aastate möödumist, sirgus Kerdast veelgi kaunima häälega tütarlaps.Kuna Kerda oli olnud oma vanematel ainuke lapsuke, sai ta palju tähelepanu ja hellitusi.Ta oli väikesest peale väga kange ja jonnaka iseloomuga.Kuna vanemad olid püüdnud alati täita kõik tüdruku soovid ega keelanud talle kunagi midagi, muutus Kerda aastatega veelgi kangekaelsemaks ja ülbemaks.Kerda halva iseloomu pärast oli tal vähe sõpru.Õigemini ei tahtnud mitte ükski külaelanik temaga tegemist teha, sest ta oli pirtsakas ja ütles teistele alati väga halvasti.Kerda suutis oma õela käitumisega inimesi alandada ja nutma panna.Ta käis ja uhkustas külarahva ees oma iluga ja kiitles ilusa lauluhääle üle.Ainuke kaaslane, kes Kerdale jäänud oli,oligi pererahva hundikoer Pontus.Pontus aga teadis, et tegelikult on Kerdal hea süda, kuid tal puudub austus ja tänutunne.Samuti oli Pontus veendunud, et Kerda ongi see tütarlaps, kes suudab oma kauni lauluhäälega päästa küla kurja nõia küüsist.Pontus läkski peremehe juurde ja rääkis talle, kuidas küla nõia küüsist vabastada.Peremees  nõustus Pontusega ning kutsus Kerda enda juurde.Peremees ei rääkinud Kerdale küll Pontuse saladust, kuid veenas tütart selles, et tema lauluhääl võib päästa külarahva nõia võimu alt. Isa manitses Kerdat, et ta peab inimeste vastu väga kena, viisakas ja heasüdamlik olema.Kerda isa manitsust kuulda ei võtnud vaid mõtles vaid sellele, kuidas ta kogu külale oma kena lauluhäält lõpuks kuulutada saab.Kerda pani selga oma kõige kaunimad riided ja ronis küla mäe otsa, mille juurde kogunes ka külarahvas.Ta hakkas oma ilusa häälega uhkelt laulma, kuid külaelanikele tundus tema esinemine jällegi upsaka ja üleolevana.Kerda ei mõistnud, miks külaelanikud tema laulu kuulata ei taha ning koju tagasi lähevad. Seejärel saabus mäele aga kuri nõid, kes manitses Kerdat laulmise eest ning muutis ta vihast ööbikuks.Kerda vanemad ja Pontus olid väga kurvad, et Kerda oma halba käitumist ei muuda ja kaasinimeste vastu nii pahatahtlik on. Kerda istus väljas köögi aknalaual ja mõistis järsku, kui õnnetuks oli ta teinud oma kõige lähedasemad ja kallimad inimesed.Ta sai esimest korda aru, kuidas vanemad tema pärast tõsiselt häbi tundsid ja suurest pettumusest pisarates olid.Kerda tundis suurt puudust oma ema helladest kallistustest, isa õpetlikest sõnadest ja mängukaaslasest Pontusest.Ta ei olnud osanud hinnata seda armastust ja heatahlikust, mis temale iga päev osaks oli saanud.Kerda lendas kurvana küla mäe peale tagasi ning hakkas oma imeilusa lauluhäälega kurba lauluviit laulma.Pontus jooksis koheselt mäe peale ja heitis Kerda kõrvale lamama.Kerda laulis isast, emast,sõpradest, laulis loomadest, lindudest, lilledest,laulis sõprusest,armastusest ja austusest.Tema laul oli nukker, kuid ilus ja südamlik. Külaelanikud väljusid oma kodudest ja kogunesid uuesti mäe juurde.Kerda laul oli nii ilus, et lapsed ja naised hakkasid kaasa laulma, isegi mehed ümisesid ja vilistasid kauni hääle saatel kaasa. Selle südantsoojendava laulu ja imeilusa lauluhäälega võitiski Kerda kurja nõia maagia ja Pontusest sai uuesti Markus.Kui Kerda ja Markus veel surnud ei ole, elavad nad veel tänapäevalgi.!!!

Meeldib! 3