Oli kord lõpuõhtu.Saali valgustasid eredad tuled ja põrandal keerlesid tantsupaarid.Ma seisin akna juures ja vaatasin neid.Äkki märkasin ma samba juures tüdrukut.Mulle tundus,et ta nutab läksin ta juurde ja ei eksinud."miks sa nutad,rumaluke,täna on ju nii ilus päev?"laususin ma.Äkitselt surus ta end minu vastu ja hakkas nuuksuma.Nii nutavad ainult need,kellel on suur mure!"Ja ",ütles ta "ma räägin sulle kõik!"Ma olen 16-aastane,kui ma kolisime uude majja.Igal õhtul tulen ma üksi koju.Kordaga,kui ma jälle koju tulin ,lõi mind keegi vastu õlga.Seisatasin.Minu taga seisis poiss ja ma mõtlesin,kui südametu võib inimene olla.Tema aga ütles:"Ja ,sa oled tugev ja sul on ilusad silmad.Vabanda,kui sulle haiget tegin,ma tõesti ei tahtnud seda." "Imelik poiss,"mõtlesin ma ja hakkasin edasi minema .Ta hõikas mulle järele:"Me saame veel sõpradeks!" 1.sep.hüüdis keegi mind kooliteel,vaatasin tagasi ja nägin sedasama poissi."Ma otsisin sind kõikjalt",ütles ta mulle järele jõudes."Milleks?"küsisinma ."Et tuttavaks saada.Kas sa siis oled unustanud?" "Alan",ütles ta ja ulatas mulle oma käe .Ma tahtsin vihastuda,aga ulatasi käe ja vastasin:"Maryon".ja nii algaski meie sõprus!Ta hoidis mind,kui sõpra.Ootas mind alati peale kooli ja saatis koju.Me olime kõikjal koos.Nii möödusid kuud.Saabus uus aasta!Otsustasime selle vastu võtta Alani kodus .Kui kell lõi 12,tuli Alan minu juurde võttis mu käe ja sõnas :"Maryon,kas ma tohin sind suudelda?"Ma vaikisin.Ta võttis mu vaikimist nõusolekuna.Ta võttis mu käed oma kätte,surus mind enda vastu ja suudles.""Alan,"ma jään alati sinuga."Ma seisin veeel kaua nii,sest nii raske oli lahkuda.Järgmisel päeval Alanit koolis ei olnd.Ma ei jõudnud tundide lõppu ära oodata ja jooksin tema juurde.Ukse avas Alani ema.Ta silmad olid nutust paistes."Mis Alaniga on?" küsisin."Ta leiti hommikul maja juurest .Tal oli 5 haavaja väga halb!"Jata puhkes nutma."Ei,ei -see pole tõsi,seepole võimalik Alan ,mu kallis!"Mu põskedele valgusid pisaradja ma ei suutnud vastu pidada ning langesin toolile.Alani ema juhatas mind Alani tuppa.Ta lebas voodis.nägu kahvatu,"See oled sina ,Maryon?"Ta avas silmad."Näe mu aeg hakkab lõpule jõudma,sest hakkad elama ilma minuta.Mõistad,Maryon?" Ta siladesse valgusid pisarad.Ma ei suutnud enam ja langesin Alani rinnale ning puhkesin nutma,"Ära nuta Maryon ,kallis!"Siis andis ta mu kätte kirja ja kaotas teadvuse.Ma istusin kaua ta voodi ees.Kummardasin ja suudlesin ta jahedaid huuli.Varsti viisid arstid mu Alani juurest ära .Ma rebisin lahti ja karjusin:"Päästke,mu Alan !Kas kuulete?Ma palun teid!"Ja ma langesin arstide ette põlvili.Ma toibusin Alani ema karjatusest .Mõistsin-et nüüd on lõpp...Alanit ei olnud enam.Jooksin tuppa tagasi ja langesin ta ette maha...Kolme päeva pärast olid matused Mu ees lamas surnud Alan .Kiirstu hakati aeglaselt hauda laskma siis äkki ma karjusin:"Ma tulen sinuga ,Alan!"Hiljem muutus mu karje sosinaks.Kordasin aina Alani nime.Järgmisel päeval ma koooli ei läinud ,lugesin ainult Alani kirja:"Armas Maryon,sa oled mu ainus aare.Sa oled mu esinene ja viimane armastus.Tahaksin ,et jääksin sinu mällu elavana.Ära nuta,Maryon see on mõttetu.Kas tead-pisarad on valusamad ,kui see valu,mida kannatasin .Me jõud hakkab raugema.Ma mõtlesin sulle oma viimastel tundidele,isegi minutitele,kuni mul jätkub seda lühikest elu!.Alan .Kui ma kirja olin läbi lugenud, mõtlesin ,mis olks ,kui ma Alani juurde praegu saaksin .See tundus mulle võimalik.Pisarad lämmatasid mind!...Mürgitasin end!!!Arstid päästsid mu .Mõelesin aina,et miks mind ei lasta ometi oma Alani juurde.Lebasin kolm kuud haiglas,aga ikkagi ei suuda ma Alanita elada!Ja ta jooksis saalist välja.Aeglaselt läksid tantsupaaris,aga mina seisin ikka veel samba juures ja mõtlesin:

Meeldib!