09.12.2018
ajaratas
31, Rakvere, Eesti

Taas on ajaratas pööranud uue lehekülje minu eluraamatus ja eneselegi uskumatu, et mulle meeldib endiselt, kui inimesed siin lõustaraamatus ja veel rohkem päriselus, saavad osa minu tegemistest praegu ja ka homme, ülehomme.
On muidugi ka neid, kes enam ei tunne ennast selles segases seltskonnas koduselt ja jäävad kaugeks ning lahkuvad vaikselt minu elust, et minna uuele missioonile ja teha ruumi uutele inimestele. Kõik me oleme ju siia ilma ikkagi sündinud kindlatel põhjustel ja samuti tuleme ja lahkume inimeste eludest, kui aeg selleks on täis.
Kuid tunnistagem: see ongi elu. Mis puutub sõbraks olemist, siis see ei olegi nii kerge ja iseenesest mõistetav. Aeg möödub nii kiiresti - osad jäävad sõpradeks elu lõpuni, mõned viibivad selles etapis ainult hetke, kuid ka see viivuke aeg õpetab meile midagi - iseasi, kas me sellest õpime. Olgu see kogemus positiivne või negatiivne. Õppetund on seegi. Ma olen südamest tänulik väga paljudele inimestele, kes on mind sellel eluteel aidanud ja saatnud.
Aja eest pole kuskil peidupaika. Me võime pakku pugeda inimeste ja kogu maailma eest, võib-olla isegi Jumala eest. Aga aja eest ei peida end keegi. Aeg näeb meid igal pool, sest kõik meie ümber on uppunud sellesse rahutusse elementi ja aeg saab meid kätte.
Ja see tõdemus võib teha inimese nukraks. ...
Ära siis Sinagi unusta, et elus tuleb :
Naerda, kallistada, tantsida, jalutada.
Andestada nii iseendale kui ka teistele.
Nautida toitu, juua taimeteed või vett.
Leida väljund oma loomingulisusele.
Teha füüsilist tööd ja tegevusi, millel on käegakatsutav tulemus.
Leida aega looduses olemiseks.
Kasvatada taimi, loomi, linde ja lapsi.
Õppida mediteerima ja teha seda iga päev.
Osata olla tänulik kõige eest, mis on sinu elus olemas.
Usaldada, et muutused on head!
Uuesti võtan hetkeks aja maha, vaatan tagasi möödunud aastatele, töödele ja tegemistele, inimestele. Samas tahaks päris valju häälega öelda, et viibimine selles ajaruumis ja aegajalt reaalselt selliste inimeste seltskonnas nagu on minu tutvuskond, on tõeliselt muljetavaldav.
Muljet ei avalda mitte ainult need inimesed ise, vaid ka nende teod, nende teadmised, muutumised ja meelelaad :-)
Vahest olen mõelnud, et kas ma ise olen üldse võtnud piisavalt aega, et neile seda kõike öelda. EI, on vist aus vastus.
Viimasel ajal olen hakanud kahtlema, kas ma või meie peaksime elult üldse midagi soovima - soovides väljendame ju tegelikult rahulolematust praeguse hetkega Elus. Firmades tehakse ju kord aastas kasumiaruandeid ja bilansse ning võetakse audiitori hinnangud. Rääkimata strateegiatest ja tulemuskaartidest. Autodega käiakse iga aasta ülevaatusel. Kinnisvara hinnatakse. Aga meie inimesed ise?
Ma ei ole kindlasti enam sama muretu kui 20. aastaselt, kes võib osta üheotsa pileti maailma lõppu ja teha juhutöid. Vanuses üle 40. on inimene harjunud juba teatud hüvede ja rutiinidega. Sellest tekibki dilemma: tahaks veel nii palju teha, tahaks palju enamat, kui praegu on, tahaks muutust, positiivset emotsiooni – ja samal ajal tahaks loomulikult säilitada kõik turvalise ja harjumuspärase. Ühest küljest ju aega on, pensionipõlveni on veel paarkümmend aastat + mõni aasta peale ja selle aja jooksul jõuaks ju nii mõndagi. Samas tekib väikene hirm vananemise ees ja on tunne, et kui teatud asju praegu kohe ei tee, siis võib juba liiga hilja olla või tegemata asjad põhjustavad elule tagasi vaadates kahetsustunnet.
Ühed teevad selles vanuses radikaalseid otsuseid ja kannapöördeid, teised vaevlevad õigete valikute ja otsuste tegemise juures aastaid. Aga enamikuni jõuab üsna ühene tõdemus: kõike, mis on tore ja huvitav, ei jõuagi elus ära teha, tuleb vaid teha hoolega valikuid, mõnest asjast tulebki loobuda… Tagasi võib hoida ka vastutus teiste ees. Ja see tõdemus võib teha inimese nukraks. ...
Ärge muutuge liiga tõsiseks täiskasvanuks: millal sa viimati olid õues paljajalu, mängisid kellegagi padja- või lumesõda; puhusid seebimulle, paitasid kutsikat või laulsid duši all? Millal sa viimati südamest naersid, nii et pisarad silmanurkades?
Kes on minu eluteed jälginud, siis on ta võib-olla märganud, et see ei ole alati sirgjooneliselt kulgenud, vaid on teinud päris palju hüppeid nii üles kui alla, kuid ma arvan, et olen vähemalt õigel teel, arvaku teised mis tahavad. Kõigil meil on omad elu õppetunnid, ning elada tuleb eelkõige enda tahtmiste ning soovide järgi, kõlagu see nii egoistlikult kui tahes. Ennast aidates aitad ka teisi!!! Elagu mina!!! Hurraaaaaaaaaa!!! :-)
No ja veelkord tänud teile kallid teekaaslased!!!!

65 vaatamisi
 
Kommentaarid
zevelin 09.12.2018

See kõik oleneb inimesest endast, mina näiteks puhusin seebimulle ja mängisin lumesõda alles eelmisel aastal, aga naersin nii pisarateni sellel aastal. Kui lapsed suureks saavad, siis on lapselapsed ning ka nendega tuleb ju mängida. Kui ükskord oled minu vanune, siis tahaks teada kas ka teed nii.

Päevikud
Päevikute uuendamine toimub iga 5 minuti tagant.