Kuid kas on üldse minu asi öelda teisele inimesele, et su valikud siin elus on valed. Su tõekspidamised jooksevad rappa. Sa elad oma elu ise raskeks. – Tahaks küll lausa karjuda valjult, et ava oma silmad, palun! Kas sa ei näe siis kuidas see kõik sulle mõjub? LAASTAVALT!

Muidugi mõistus ütleb, et tuleb rääkida asjadest nii nagu nad on. Kuid see emotsionaalne pool hoiab tagasi. Mis siis, kui see inimene ei ole tõe kuulamiseks valmis? Äkki see teeb olukorra veel hullemaks, tõmmates ta veel sügavamasse auku?

Samas mõtled jälle, et mis siis saab kui midagi juhtub? Siis valdab kindlasti see kohutav tunne, et ma ju teadsin, et kõik ei ole korras, miks ma küll midagi ette ei võtnud.

Ja nii sa siis oled selles kahtlevas olukorras, ega tea mida teha. Tahaks ju aidata. Kui samas sa ei oska enam olemas olla ta jaoks. Päris tõsiselt kohe, lihtsalt ei oska. Ja nii sa siis hakkad alateadlikult eemale hoidma, et ometigi midagi valesti ei teeks või ütleks.

Lõpuks sa lihtsalt kujutled ta enda jaoks mineviku hetkede inimeseks, kes on neis hetkedes nii imeline seltsiline, kuid sa tead, et miski ei saa enam olema nii nagu neil hetkedel oli.