eelmises osas: Suur kell majaseinal lõi kolm korda ja Boss tahtis veel kord oma revolvrit üle kontrollida. Seekord läks ta maja taha, tuli mõne minuti pärast tagasi ja sosistas, et kõik on korras.
Umbes veerand neli ilmuski Cadillac nurga tagant välja.

Ta jäi maja ette seisma. Carlos ja Boss kükitasid pimedas; mina tõmbasin vihmamantli rohkem ümber keha ja astusin kõnniteele. Mees väljus autost. Ta oli suur umbes neljakümneaastane mehemürakas, kallis mantel seljas ja kübar peas. Mees lukustas oma auto hoolikalt ja hakkas maja poole liduma. Tänav oli tühi. Vaid ligidal oleva maantee automüra rikkus vaikust.
Ta nägi mind tulemas ning kiirendas sammu. „ Tere,Söör !“ ütlesin mina „Ma olen eksinud. Kas te juhataksite mulle teed Lafayette’i avenüüle ?“
Mees tõmbus tagasi ning vaatas igas suunas ringi. „Lase jalga, noormees !“ ütles ta. „Ma ei soovi mitte mingeid sekeldusi.“
„Kuule, sõber,ma ei taha mitte midagi muud teada kui vaid teed lafayette’iavenüüle“
Tõmbasin suu naerule ja panin käe mantlitaskusse, nagu oleks mul seal temale suunatud püstol.
„Appi ! Röövlid !“ karjus ta auto poole taganedes.
Mõne sammuga olin tema juures. „ Suu kinni, või ma tapan su !“
Ta ahmis õhku ja vaatas mind uskumatult. Siis hakkas ta karjuma: „ Appi ! Inimesed ! Appi !“
Samal hetkel pani Boss mehel selja tagant käe ümber kaela ja asetas püstolitoru vastu ta oimukohta. „ Veel üks hääl su suust ja sa oled surnud !“ sisistas Boss.
Mees seisis kangestunult, kuni me ta taskutes sobrasime.
Ta mantlitaskust leidsin kõige suurema rahapataka, mida ma elus kunagi näinud olen. See oli kummipaelaga kokku pandud. Arvan, et ta kavatses selle Mori naisele viia.
„Kuule, Boss, vaata kas seda ! Mis sa sellest arvad ? On see kutt alles rikas ! Vaata seda rahahunnikut !“
Astusin naerdes eemale. Olime saanud hea noosi. Hakkasin tänaval tantsima ja mehe üle nalja heitma. „ Kuule, mees ! Kas sa annaksid mulle iga nädal pisut raha, kui ma sul vanamutiga magada lasen ?“
Carlos tegi näitemängu kaasa ja hakkas mehe püksirihma lahti võtma. „ Mis sa selles arvad, mees ? Ega sa pahanda, kui ma püksid maha võtan, nii et kõik daamid näeksid, kui ilus sa meil välja näed ?“
Mees surus hambad kokku ja hakkas soiguma. „ Kuule, mees, me teeme sulle teene,“ ütles Carlos. „ Võtame nüüd need püksid jalast nagu hea poiss kunagi.“
Ta päästis pandla lahti ja mees pistis uuesti karjuma: „Appi ! App…“
Hüppasin ligi ja panin talle käe laksuga suu peale.Mees lõi mulle hambad vihaselt peopessa. Karjatades hüppasin tagasi: „ Lase ta maha, Boss, lase ta maha ! Tee ta tümaks ! See raibe hammustas mind !“
Boss astus tagasi, surus revolvri mõlema käega vastu mehe selga ja vajutas päästikule. Kuulsin klõpsatust, aga midagi ei juhtunud. Lõin mehele täiest jõust parema käega kõhtu. Ta kummardus ja ma lõin teda teise käega küljelt vastu pead, aga see oli nii kuradi valus, et ma oleks peaaegu minestanud. Liikusin eest ära: „ Lase ta maha, Boss ! Anna pihta !“
Boss vajutas uuesti päästikule. Ikka ei juhtunud midagi. Ta üritas veel, kuid püstol ei läinud lahti.
Ma haarasin püstoli Bossi’l käest ja virutasin sellega mehe näkku. Kostis metalli kriginat vastu luud. Liha paotus ja ma nägin veripunases raamis valget põseluud. Ta üritas karjuda, kuid ma lõin teda uuesti, lagipähe. Mees varises kokku ja kukkus rentslisse, üks käsi kõnniteelt lahtisesse veetorusse ripnemas.
Me ei jäänud ootama. Majaakendes süttisid tuled ja kostis kellegi karjumist. Jooksime mööda tänavat edasi ja põikasime siis mingisse kõrvaltänavasse, mis viis koolimaja taha. Joostes kiskusin seljast vihmamantli ja toppisin selle ühte prahitünni.
Järgmisel tänaval läksime lahku. Mina jooksin tagasi oma tänavasse, trepist üles ja oma tuppa. Sisse jõudnud, lukustasin ukse. Seisin mõne hetke lõõtsutades ja naerdes pimedas. See oli alles elu !
Panin tule põlema ja vaatasin oma kätt. Nägin peopesal mehe hambajälgi. Loputasin haava veiniga ja mähkisin taskuräti käe ümber.
Kustutasin tule ja maandusin voodisse. Kuskil kaugel huilgas politseisireen. Naersin omaette. „ Milline patakas!“mõtlesin taskust rahapakki otsides.
Jumal ! Seda polnudki seal ! Hüppasin püsti ja sorisin meeleheitlikult kõik taskud läbi. Äkki ma taipasin. Olin pannud raha võitluse alguses vihmamantli taskusse. Oh, mitte ainult seda ! Ma olin toppinud mantli prügikasti. Ja püstol ! Bossi püstol oli samuti kadunud. Arvatavasti pillasin selle maha pärast seda, kui olin meest sellega löönud.
Ma ei saanud sinna kohe tagasi minna. Koht oli paksult politseinikke täis. Mul tuleb oodata hommikuni, aga selleks ajaks on prügivedaja juba ära käinud ning mantel ja raha läinud koos temaga.
Langesin voodile tagasi ja tagusin rusikaga vastu madratsit. Nii palju vaeva ja kasu ei miskit !

Paar päeva hiljem vahistati Boss, sest leiti üles tema püstol, mille ma nii osavalt ära kaotasin. Mees sai neli aastat ühes karmimas vanglas.
Meil oli sama päeva õhtul 67nda ülikooli aulas suur jõugukoosolek. Pärast tundide lõppu ei tohtinud seal tegelikult mitte keegi viibida, aga me jõudsime kokkuleppele Chaplainte asepresidendi Firpoga, kelle vanamees koolis valvurina töötas. Ta kartis oma poja pärast ning lubas meil seepärast kooliaulat öösiti jõugukoosolekute pidamiseks kasutada. Sel õhtul ülendasime mind presidendiks ja Carlos, kes oli tegelikult asepresident ning pidi saama presidendi koha, oli ka sellega nõus.

Boss

Carlos

Carl

uus osa: http://www.rate.ee/blog/1357280/pain-8

Meeldib! 25