eelmises osas: Ei kulunud palju aega, kui ma taipasin, kui kardetud Hell Burnerid tegelikult on ja, et mina olen omandanud verejanulise röövli kuulsuse. Tundsin sellisest tunnustusest suurimat rahulolu.

Järgmised neli kuud möödusid löömingutes, röövimistes ja jõuguüritustes. Politsei pidas mind neljal korral kinni, aga nad ei suutnud kunagi midagi minu vastu tõendada. Iga kord pääsesin hoiatusega.
Jõuguliikmete seas olin soositud ja lugupeetud. Ma ei kartnud midagi ja võitlesin sama valmilt nii päevavalguses kui pimeduskatte all.
Ühel õhtul ütles üks Hell Burnerite liikmetest, et Lena olevat ühele mehele nimegaApache minu peale keelt kandnud. Mul sai süda täis ja ma lubasin Lena ära tappa. Läksin oma korterisse püstolit tooma. Üks poistest rääkis Lena vennaga ja too jooksis õde hoiatama. Kui ma tüdruku korterisse jõudsin, rääkisin Lena venna Luis’ga. See jutustas mulle, et üks Apache oli Lena eelmisel õhtul tänaval kätte saanud, peksnud teda ja püüdnud teada saada, kus ma elan, et saaks mind tapma tulla.
Lahkusin sealt korterist ja läksin Carlose poole. Asusime otsima Apachet, kellest Luis mulle rääkinud oli. Leitsime ta Lafayette’i ja Ft. Greene’i tänava nurgalt Harry toidubaari eest. Kuue teise Hell Burneriga moodutasime ringi. Mina lõin poisi pikali maha ja äigasin talle metalltoruga. Ta palus mind, et ma teda ei tapaks. Jõuguliikmed naersid ja ma lõin teda kiirustamata veel mitu korda, kuni ta oli üleni verine. Peksmine jätkus möödajooksvatest pealtnägijatest hoolimata. Viimaks ta ei suutnud enam käsi üleval hoida, et hoope tõrjuda ja ma lajatasin talle raevukalt toruga üle õlgade ning peksin seni, kuni ta vereloigus lamades teadvuse kaotas.
„Sa haisev mühakas ! Nüüd tead, kuidas minu tüdrukut peksma tulla !“ Läksime joostes laiali. Tahtsin kiiremini Lenale rääkida, mis ma tema au kaitsmiseks teinud olin, kuigi tund aega tagasi olin olnud valmis teda tapma.

Sama aasta sügisel koputas keegi mu uksele. Ma avasin selle. Tädi astus murelikult sisse. Jäin üllatunult seisma. „ Carl !“ nuuksus ta. „ Mida kuradit Sa siit veel tahad ?“ küsisin vihaselt.
„ Ma kuulsin, et sul on politseiga sehkeldamist, sealt ma just tulengi. Ma sain neilt ka su uue aadressi. Palun, tule koju tagasi .“ anus ta alandavalt. „ Ma ei tule mitte kuskile, sest mitte keegi ei taha mind.“ Kuigi ma teadsin, et see on vale, aga mind ei huvitanud tädi tunded enam üldse. „ Sa tead, et see pole tõsi. Mina ju hoolin sinust.“ Piuksus ta läbi pisarate. Ma kriiskasin talle vastuseks : „ Sinu tunded, mind ei kõiguta. Mitte keegi ei armasta mind. Kes tahab sellist pätti enda katuse alla. Mitte keegi ! Ema ja isa mind ei armasta ning sellepärast nad mu kodust minema saatsidki !“
„Carl, lõpeta see jama, see pole tõsi, et nad sind ei armasta. Nad hoolivad sinust vägagi, aga nad ei suutnud enam sind taluda. Sa oled nagu metslane … sa nagu jookseks kogu aeg millegi eest ära“ Rääkis tädi väriseval häälel.
„Jaah ? Noh, võib-olla jooksen ma teiesuguste paskade eest. Kuule kas sa üldse tead, kui mitu korda ema kunagi maha istus ja minugajuttu rääkis ? Ühe korra. Vaid ühe korra istus ta iial maha ja rääkis minuga. Ja ka siis valetas mulle, et armastab mind. Ühe korra. See on kõik. Ja ära aja pada, et tema mind armastab. Tal ei jätkunud aega kellegi jaoks peale iseenda“
„ Carl, kas sa tõesti ei saa asja mõistusega võtta ?“
„Miks ma peaksin sinu juurde kolima ? Sa sunniksid mind tagasi kooli minema. Siin on mul kõik olemas. Mul on 160 poissi, kes teevad mida käsin, ja 75 tüdrukut, kes tulevad minuga kohe, kui ma tahan. Ma saan nii palju raha, kui mul vaja läheb. Nad aitavad mul üüri maksta. Isegi politsei kardab mind. Miks ma peaksin sinu juurde kolima ?“
„ Carl ! Kuula ometi mida sa räägid !“
„ Kasi siit, kus kurat, jõuk on mu kodu !“ käratasin talle ning lükkasin ta oma korterist välja. Järgmisel õhtupoolikul oma toas üksi olles haaras mind jälle sama vana hirm, mille ma nii oskuslikult ära olin peitnud. Leisisin selili voodis ja olin oimetu, et ei püsinud enam istukilgi. Magasin seekord riietega, aga selle vastu, mis mul üle elada tuli ei olnud ma ette valmistunud. Košmaarid ! Jubedad, verd tarretama panevad košmaarid. Nägin unes isa. Nägin, et ta oli koopasse ketti pantud. Tahtsin talle lähemale minna, aga kartsin, et ta hammustab. Tal olid suured teravad kihvad nagu hundil ja ta keha kattis takerjas karv. Ja siis jubedad linnud. Nägin, et nad käristasid mu liha ja nokkisid silmi. Iga kord, kui ma nende käest lahti rabelesin nägin ema tillukese täpina nende seljas lendamas,iga tiivalöögiga kaugenemas tundmatusse vabadusse.

Ärkasin ülesse, karjudes : „ Ma ei karda ! Ma ei karda !” , aga kui ma uuesti uinusin, nägin taas pimedasse aheldatud isa ja linde. Sama asi juhtus üha uuesti. Kaks aastat tundsin magamise ees hirmu. Ülekõige soovisin, et saaksin neist deemonitest lahti, mis mu hinge mürgitasid. Mind valdas süütunne ja hirm, ja ma lebasin öösel unega võideldes oma voodis ja kordasin aina : „ Pole kasu ! Pole kasu ! Väljapääsu pole .” Ainult jõuguüritused hoidsid mind täielikult hulluks minemast.

Järgmisel suvel muutusid võitlused politsega veelgi vihasemaks. Igal öösel varitsesime majakatustel ja ootasime, et mõni võmm meie alla satuks. Viskasime küll ülevalt liivakotte, loopisime pudeleid ja kive- aga me vajasime tulirelvi , eriti vintpüsse. Ja need maksid raha.
Mul tekkis mõte, kuidas hõlpsasti röövi korraldada. Nimelt olin tähele pannud, et iga laupäeva hommikul kell kolm sõitis keegi mees suure musta Cadillaciga ühe üürimaja ette ja peatus seal. Poisid jälgisid teda tihtipeale ja meil oli tema kohta mitmeid nalju. Me teadsime, et ta oli pärit Londonist ja ootas alati, kuni Mori Sato tööle läks. Me oletasime, et ta magab Mori naisega. Ühel ööl õhutasid mõned kutid Mannyt ja mind nende kahe järele pisut spioneerima. Niisiis ronisime tuletõrjeredelit mööda üles ja vaatasime pealt, kuidas mees proua Satoga voodisse läks.
Iga laupäev kell kolm toimus sama lugu. Ta parkis oma cadillaci, lukustas uksed ja läks üles Mori korterisse.
Ma rääkisin Carlosele, milline kerge ots see minu arvates oleks, ja ta oli nõus. Me palusime Bossil revolver kaasa võtta ja meiega kell kaks kokku saada.
Kui me maja juurde jõudsime, oli Boss juba seal ja kontrollis oma revolvrit. Ta oli kõik padrunid välja võtnud ja need trepiastmele ritta seadnud. Nähes meid lähenemas. Laadis ta relva uuesti ja pistis selle vöö vahele.
Plaani järgi pidid Boss ja Carlos maja taga ootama. Kui mees autost väljub, kõnnin ma tema juurde ja küsin talt midagi. Siis tulevad Boss ja Carlos peidust välja ja Boss hoiab teda sihukul, kuni meie ta läbi otsime ja raha ära võtame.
Suur kell majaseinal lõi kolm korda ja Boss tahtis veel kord oma revolvrit üle kontrollida. Seekord läks ta maja taha, tuli mõne minuti pärast tagasi ja sosistas, et kõik on korras.
Umbes veerand neli ilmuski Cadillac nurga tagant välja.

uus osa: http://www.rate.ee/blog/1356694/pain-7/?xref=8_73

Meeldib! 38