---

oli kooli lõpupidu.saali valgustasid eredad tuled ja põrandal keerlesid tantsupaarid.ma seisin akna juures ja vaatasin neid.äkki märkasin samba juures tütarlast,meie paraleerklassist.ta õlad värisesid ja mulle tundus,et ta nutab ning ma ei eksinud.mul hakkas temast väga kahju ja ma läksin tema juurde ja küsisin miks sa nutad.äkitselt surus ta mind enda vastu japuhkes meeletult nutma.nii nutavad ainult need kellel on suur mure,ta ütles mulle,ma räägin sulle kõik...ma olin 16 a kui me kolisime nende maja.igal õhtul tulin ma koju üksinda.kord kui ma koju tulin lõi keegi mind valusasti vastu selga.minu taga seisis poiss ja ma mõtlesin,kui südametu,aga tema ütles,sa oled tugev ja silmad on sul ilusad,vabanda,et sulle haiget tegin,ma tõesti ei tahtnud.milline inelik poiss ja hakkasin edasi minema.siis hõikas ta mulle järele,me saame kindlasti tutavaks.1 sept.hüüdis keegi mind kooliteel.vaatasin tagasi ja nägin sama poissi.ma olen sind kõikjalt otsinud,ütles ta.milleks,küsisin mina.et tutavaks saada.kas sa oled unustanud.alar,ütles ta ja sirutas käe.ma tahtsin vihastada,kuid ei suutnu.viivjan,sõnasin mina ja nii algas meie sõprus.vaatas peale ja saatis koju.me olime kõikjal koos.tüdrukud kadestasid mind,sest nad pidasid meie sõprust ebatavaliseks.nii möödud 4 kuud.lähenes uus aasta.me kavatsesime uut aastat vastu võtta kahekesi.kui kella osuti näitas 12 tundi,tuli alar minu juurde,võttis minu käest ja ütles.viivjan kallis sa saad juba kõigest aru,me pole enam lapsed,mina olen 17 sina 16 astane,vi ei jivjan kallis ma armastan sind,kuuled.ma panin oma pea ta õlale ja ta embas mind õrnalt.ma olen olnud sinu.ma ei tea,mis on armastus,siis rääkis ta mulle veel muinasjuttu ja ma olin sel õhtul tõeliselt õnnelik.peale seda õhtut tugevnes meie armastus.nii möödus veel 3 kuud.kord kutsuti meid sünnipäevale.kodutee ja imeline õhtu ja alar saatis mind.kui me trepikojas olime,küsis alar.viivjan,kas ma tohin sind suudelda.ma vaikisin,kuid tema võttis seda nõusolekuna.ta tuli mulle lähemale,süda tagus kõvasti ja oli tunne,et iga hetg kargab ta minust välja.ta võttis mu enda vastu ja siis ta suudles mind.alar ma jään alati sinuga.me seisime veel kaua ja vaatasime teineteist,sest nii raske oli lahkuda...järgmisel päeval alarit koolis polnud.kunagi polnud ta puudunud nii,et ma ei teaks.mis tal on,kus ta küll on.tundide ajal vaevasid mind igasugused totrused.ma ei jõudnud tundide lõppu ootata ja läksin alari poole koju.ukse avas alari ema.ta silmad olid nutust märjad.mis on alariga,küsisin.ta leiti täna maja juurest ja tal on 5 noahaava.tal on väga halb ja ema puhkes nutma.ei ei see pole võimalik.alar mu kallis.mu silmadesse valgusid pisarad.alari ema juhatas mind tupa.natukese aja pärast tuli ta minu juurde tagasi ja ütles.viivjan,alar tahab sind näha.ta lamas voodis,ta nägu katsid suured sinised plekid.see oled sina viivjan jata avas silmsd.sa hakkad ilma minuta elama.mõistad mind,mu viivjan.ta silmisse valgusid pisarad.viivjan kallis,ma armastan sind.ma ei suutnud enam ja viskusin ta rinnale ning puhkesin nutma.ära nuta,viivjan.ma tean,et sa oled õnnelik kogu oma elu,ka ilma minuta,mõistad.siis andis ta mulle kirja ja kaotas teavuse.alar,kallis ma olen alati sinuga,ma mäletan sind kogu elu...ma istusin ta voodi ees kaua,et mäletada ta armsaid näojooni.kui alar lõpuks toibus,ütles ta,viivjan,suudle mind.ma kumardusin ta kehale ja suudlesin ta jahedaid huuli.kui arstid mind alari juurest ära viisid,rabelesin end lahti ja karjusin,päästke ta,te suutate...

Meeldib! 1