olematul pisarad...
mõtteis ta kord seisatas
keset öist tänavat ...
alles lämbudes on elu kallis
kalk ja terav kui teemant
põledes jäiseid leeke
tundetult särasin
kevade päikegi ei suutnuud sulatada seda jääd
jõudsin suve
külm tee on päikseni, kas pole
kord saatuse tahtel
olematu ärkas
pühkis laubalt külma higi
murtuna lamades
meel mürgitatud
vihatust sai armastatud
...nüüd kõndides kuldsed lehed vaid rabisevad jalge al
l
vaim lukustatud torni
kord lähen püüan leida võtit aga see ei päästa enam
ma olen endale võõraks jäänud
iseendalegi arusaamatud tunded
olematulki süda tuksub rinnus
varjates end maailma ees
tahan varjule
peita ennast just sinna
kuuludes maailmale pole pääseteed
hirm on mindki leidnud
pimedus nagu armastuski varjavad nii head, kui halba
koidik toob tõe
ootame näeme.....
ma pole täna see, kes ma olin eile ja ma pole homme see, kes ma on täna
Kommentaare veel ei ole.
Lisa kommentaar, ole esimene!