26.09.2013
51, Kohila, Eesti
Siin õhtuses ja sügiseses pargis
kus seisab mahajäätud kuivand haab,
ma istun õhtupäiksepunas,mustas särgis
jälgin kuis päike,madalamale vaob.
Ja koltund lehed sahisevad maas
neid mu ümber keerutamas tuul
märguandeks see on,et talv tulemas taas
ei saa see ju olla ei miskigi muu.
Ja mina nutan vaikselt ja halalt
sest murede aeg on jällegi käes
ja kuredkilähevad siit lauluga lähedalt
neile hüvastijätuks tõstan veel käed.....
11 vaatamisi
Midagi päevakohast....