5.3.Individuaalne ja sotsiaalne aspekt:Me oleme enamasti ühel meelel selles,et ei ole olema tekste,mida võib mõista või tõlgendada kui puhtindivduaalset avaldust,kuid mitte ka kui avaldusi,mis ei ole üldse indiviidaga seotud.Mõttevahetuses tuleb kasutadda hoopis dialektilste opostsooonide ja sünteeside mõisteid.Sellepärast võib igat konkreetset idividuaalest ütlusust,isegi kui tegemist on vaid üksikute sõnadadega,vaadelda kui sotsiaalset avaladust.Ehkki iga iniviid kastutab ütlise sisu oma personaalsel viisil,on see ütlus osa sotsiaalsest tegelkkusest.Sin lähtume saisukohast,et tekste ja tekstide loomist tuleb vaadelda osana dialetlisest liikumisest üldise ( sotsiaalsed koolid,dikursused,ideoloogiiad ja mõtteviisid) ja kuidas ( konkreetses ajaloolises olukorras asuv inimene neid norme tõlgendab ja konretseerib) aspeki vahel.Siin on lihtne leida seoseid keeleteaduslike uurimustega.Kui jägida,kuidas keel erinevaid ühikonlikke suhted kirjeldab,võivad selles vilksatada autori ideoloogilsed motiivid..Ideoloogiat konkretiseerib teatud keeruline sõnastus,Niisiis esineb selle seisukoha järgi pidev vastastikune toime keelelise ja ideoloogilise tasandi vahel.

Teksti võim - võimu tekst:Nüüdisaegses loolis loobuvad  palijud õpetajad õpikute kasutamisest või kasutavad neid õppetöös vaid osaliselt.1950.aatstel oli olukord teistsugune.Siis väljendasid kooliõpiud selgemalt keskvõimu seisukohti.Sel aja oli õpikute traditstioon tähtsam kui praegu ja õpik oli ühtlasi didaktilne teejuht,kudas ja millises järjekorras õpilastele kurususe osi õpetada.Võimu tekst kirjutas ette ,mida kodanikud tekstitruu õptaja abiga õppia pidid.Teksti võim oli 50.aastate koolis teistsugue kui praegu.Riikliku õpikute uurngu tulemsel on kindlaks tehtud,et õpikutekstid olid vastavuses valitseva võimu püüdlustedega.

Meeldib!