KALJU SARAPU POOLT KIRJAPANDUD MÄLESTUSED:Seda lauset ''Siberist tagasi koju''pidas iga küüditatu meeltes,see oli omavaheliste kokkusaaiste juttude peateema,sellest nähti und ning selleks valimistisie ka ette,Nii,et ootsasime ja lootsime ''väga'',et see aeg ikka varsti tuleb.Ja seda just seal oleku algusaastatel,hiljem vähem,kui juba kohanesime kohaliku elu eripäraga,kultuuri,kliima ja nõukogude korrsga seal Siberi kolkakülas.Konandasime ka oma elamist st sai elama asutud oma majja,mile kõrval oli ka oma laut,kus elasid lehm,vasikas,siga,kanad,haned ja neid täpselt nii palju kui lubatud oli - et mitte olla ''kulak''Siberis! Oli ka oma aiamaa,mille suurus võis olla 1,5 ha.Maa oli seal väga viljakas,kuni 1,5 m sügavusel leidus viljakat mustulda,mida meil Eestis on u 20 cm.Isa oli kolhoosisi hinnatatud traktirist,ema ''kõrgema kategooria'' põllutööiline.Ka mina käisin 10-14 aastasena suviti kolhoosi põlludel tööl.Töökat inimest,peret või kasvõi riiki austakse kõikjal.Ja nii oli ka meil palju sõpru kohalike seas,kaasa arvatud eestlased.Seda sõprust tuli Venemaal kinnitada üsna tihti,eriti talvel,kui välas töid oli vähe.Siis korraldas igal nädalavahetusel üks külas elav pere ''prasdniku'',ajas laari puskarit,lükkas lauda kokku ja jäi ootama külalisi.Tulid kokku naabrid,tuttavad ja sõbred.Igal külalisel oli kaasas sakuska,kausitäis peleene,pirukaid,hapukuri jpm.Joodi,lauld ja varsti viisid naised igaüks oma mehe kodu.Või vastupidi.Sellised peod kordusid igal nädalavahetusel sama stsenaariumi järgi erinevates kodudes.Ka minu ema võttis viina koos purjus peolistega,sest proovi sa võtmata jätta.''Kas sa mind ei austa?''..'Siis võtame''!...klaasitäis 200 g kanget puskarit ja ikka põhjani.Ema suutis selle klaasi nii osavalt kleidi kraevahele valda ja pärast küllatki usutavalt nägu kripsuda,et tekkis kohe üks uus sõber juurde.

Meeldib!