...ebaõnn,mees oli viinamees.Ja ka tema tema tuli matta varakult.Ema ise elas 83-aastaseks.Oleks võinu ju veellgi kauem elada,kuid ka siin pidi tema elu lõpetama ''vähk''.Muida ka minu abikaasa suri,jättes maha kaks teismelist poega.Ka minul tuli seista oma venna krstu juures.Praegu olen 70-aastane ja ka minu ''vähk''nõuab minu organisimis eluruumi nagu venelased Ukrainas.Talu lauta toodud kolhoosi looamad,25 lüpsilehma ja hobune vajavad talitamist.Selle talituse alla kuulus igapäevane lehade söötimine,jootmine,sõnniku välja kärutamine ja lüpsmine.Ka oma lauda loomad tahtsid iga päev talitaist,sest need toitsid meid.Kolhoosist saadud palga eest küll ära ei oleks elanud.Muidugi siia kuulus ka lehmalüps  ja piima meiereisse vedu.Selleks oli laudas koht ka hobusele.Suvel tuli ka endal organiseerida heinayeo talgud karjale talveheina varuiseks.Laut tahtis ka kohendaist,talvel soojustamist,sõimed vajasid tihti remonti.jne.Ja kogu selle tööga pidi hakkkama saama üks inimene,Leida Sarapu,iminu ema.Loomikult olie ka meie,laspsed talle abiks niipalju kui aega oli ja niipalju kui suutsime.Looade jootmine ja üks söötmise kord oli meie teha.,,Sõnnikumajandus''kuulus meie tööde hulka.Suvel oli muidugi karjaskäik,hommikul kuuest kuni kella kolme-naljani päeval.Karjas käisin lehmadega kodust kaugel Õhtul aitasin ka emal lehmi lüpsta.Kaks või kolm kõige''kergemat''lehma lüpsin ära.

Meeldib!