Ei olevat see elu ka Eestis olnud mee lakkumine,sel ajal kui meie Siberis vene keelt õppisime.Vahe on ainult selles,et meie olime võõrisil.Raske oli nii siin kui seal,kuid raskused selleks ongi,et neid üleltada.Optimist ütleb:,et:''See võib ju raske olla,aga on kindlsti võimalik''.Ütleb seda alati naeratades,kunagi ei virise ja elab vanaks--vanaks.Mõisakülst läksin ka sõjaväkke kus olin viis aastat.Neist kaks üleajateenijana.Kindlasti ja kiireseti keskooli ja astuda lennukooli,kuhu võeti ainult vanuses 21,5 a.Selleks jäin ka sõjaväkke üleajateenijaks,et  lõetada keskkool ja proovida end sokutada kusagile lennukooli.Lenduriks unistsin saada kogu oma senise  elu.Minu kodused mänguasjad olid mitte autod ega nukud,vaid oma voolitud puust lennukid,millel olid ka püksikummi moototoriga propellerid.Mina lennukooli ei pääsenenud,kuid sinna pääses minu poeg Janek,kelle on praegu Estonian Airi piloodina maailm valla.Siberis käisid ja tulid tagasi minu isa Heinrich Sarapu 1917-1959;minu ema Leida Sarapu 1923-2008;minu vend Enn Sarapu 1946.1982;minu õde Maimo 1948; ja mina Kalju Sarapu sünd.1944,kes ka kogu selle kirjutise siia vormistas ja varustas oma tehtud piltidega.Pealkirja alla ''Siberis tagasi koju''mahtus nii palju.Edaspidine minu elulugu peaks olema juba pealkirja all ''Minu memuaarid''sest ''Siber'',mis ei unune meie mälestustest kunagi,hakkab ikkagi tasapisi jääma tahaplaanile.Meid kimbutas Stalin Siberiga,tänapäeva eestlane kardab Putinit.Mitte ei tahaks,et minu järglased käiksid tulevikus mõne uue kaasaegse mälestuskivi jalamile lilli viimas.Ma ei kahetse üthtegi asja oma elus,olgugi,et mu minevik pole olnud sugugi roosiline ja sinna on jäänud nii mõnigi valus mälestus.Sellest hoolimata naeratan ma alati,kui mõtlen möödunule,sest minu minevik teinud minust selle,kes ma olen praegu!Ja ma olen väga rahul sellega,kes ma olen!

Meeldib!