Seal asusimie elama meie kolmekesi, Kalju vend Jaan ja mnu vend Võido,kes oli tunlnud Eestisse mõni nädal enne meie tulekut.Ostsime oms esiese riidekapi,Jaanil olidiivan,ümmargune laud,neli tooli ja toas oli veel laenatud kummut.Meie magasime ajutiselt madratsil.Et kartuleid saada,läisime neid Tammikus abiks üles võtmas.Kalju läks ehttustrusti tööle,kuna sealt oli korterit loota,Jaan töötas kaevaduses ja Võido maamõõtja juures.Mina olin Silvaga esialgu kodus ja tegin meestele süüa,üüri eest kudusin pererahvale villaseid esemeid.Kuna köök oli ühine ja Martal kodus väike beebi,ei tohtinud suurt midagi praadida.Pinged tekkis palju...Hakkasin tööd otsima,sest raha oli vaja.Sain töökoha Jõhvi lionaad- ja õlletehases sekretärina,sest osksin vene keelt.Silva jäi üksi koju ja sõbrunes peagi Marta pojaga.Mõne aja pärast sai Sllva lasteaia koha,aga ilmselt tõi ta sealt kaasa tuulerõuged ja nii haigestus ka väike Kaja,jälle uued pinged...Jaanil oli kaevaduses hea palk ja ta aitas ka meid,kuni juhtus õnnetus.Pärast önnetut surma oli Silva palju maal vanaema juures,lasteaeda ta enam ei läinudki.Meie hakksime otsima uut elupaika,''Elvi meenutab:''Minu vend Võido oli küüdiamise ajal 8-aastane ja tem a koolitee algas Siberis.Väikst kasvu kärsitu noorukina tundis ta kogu aeg,et temaga on midag valesti.Ta hoidis väga oma ema külge,aga samas oli temas nii palju uudisshimu,et ta alustas teed Eestimaale üksi juba 15-aastase poisina.Mine ei mäleta,et mulle oleks teatatd,kus ma elada võin.Alles 1971,kui mind Tartus välja kutsti ja passi punane rist tõmmati,küsiti,et kas pole teada,et teiesgused riikliku tähtsusga linnades ei tohi elada.Olin oma perekonnaga kulakute ninekirjas.Vend Maido Rahula sai vabastuse alles 1989.Võido Rahula oli  noorem ja tema sai tulla üksi Eestisse juba 1956.aasta suvel koos Leningradist pärit kooliõpetajaga.Ühe päeva oli ta Leningradis.Pilet Abakanist Leningradi maksis 330 rubla.Kui Võiduo koduaale tuli,siis hakkas ta otsia elamist.Ta oli läinud algul Tallinnas onupoeg Alvari juurde vanaonu majja,kui anti mõista,et sinna pol soovitv jääda.Seejärel läks ta emapoolsete sugulaste juurde,kuid seal talle ilmseli ei meeldinud ja sissekirjutust ei saanud ka ning siis läks ta Käreverre Peenrale.Onu Arnold ei võtnud teda just hästi vastu.Onu naine oli talle öelnud talle,et kui on vene poisike ning onu oli andnu 50 rubla,et ta saaks minna tööd ostsima.Nii ta läks Tallinna tagasi.Tallinnas oli ta maganud raudteejaamas ja pargipingil,kuid tööd ei lednud...''Inimesed kartsid võtta oma katuse alla väljasaadetuid või vangistuses olnud iniemesi,ka neid kelle pered olid saadetud Siberisse.Kardeti repressioone ja sattuda NKVD kontrolli alla.

Meeldib!