... ''Meie olime küüditatud määremata ajas ja seepärast mingeid eritingimusi ei seatud.Kui peale Stalini surma anti luba koju sõita,siis nii me otsustasime.Paljud meie tuttavad tulid kodumaale,kuid mõned läksid siinsete olude tõttu tagasi.Olin laps  ja kojusõidu dokumentide kohta ei oska,ma midagi öelda.Seda tegid vanemad.Paemimine ootus ja lootus oli kojusaamine.Kommunaris,kus viimati elasime olid tanti,-laulu,-ja lõkkeõhtud.Seal arutati igasdguseid elu-olu asju.Ma olin laps ja jooksin testega rõõmaslt ringi.Usun,et meie kandist kõik said koju,kes tahtsid.Osa inimesi tulid lihtsalt hilem.Nii kuidas said paberd korda.Kasuisa sai vangist vabaks ja daadeti Siberisse asumisisele.Seal mu emaga nad kokku saisgi.Kasuisa Rakke lubjavabriku omaniku poeg Endel Kadak.Umbes 1952.aastal kohtusid Balalahtas ,kus nad maja ehitasid.Vanaema Leena ja vanaisa Tõnis Lindla surid Siberis teadmata kohas.Erilist vara meil koju tulles ei olnud.Ainult kohvrid näpud.Muidu oli elu viimastel aastatel hea.Meil oli 2-toaline korter .Kõik eluks ja elementaarnne oli olemas.Kasuisa kullakaevandusesse ei töötatnud,aga tal oli kunstiannet ja tema oli reklaamialal asendamatu.Balahtas elades kujundas ta juba kinokuulutusi..Alguas käis ta ka metsstöödel,kus vigastas väga õnnetult oma kätt.Kukkus roika kätte.Käsi paistetas üles nagu pakk.Isegi röngen ei näiadnud midagi.Suures hadaas läks ta ühe mutikese juurde,andis oma käe aknast,kes ravis ta reeveks oma mähisega.4-5 päeva pärst käskis vanamemm tagasi tulla.Kasuisa läkski.Mähis võeti maha,,paisteus oli kadunud ja mutike võttis 9 mm pikkuse puupinnu välja,mis oli luude vahele läinud.Ja nii saigi kasuisa terveks.Muidu oleks käsi amputeeritud.Vanematel oli tööga raha kogutud,millega koju sõitsime.Abi me ei vajanud ei kodustelt ega naabritelt.Ega Eesti elu midagi head olnud sel ajaj.Pllpakatuse naelu saime saime küll Eestist.Asjad pakitud ja võisime kodupoole sõitama hakata.Reis oli pikk.Me sõitsime Kommunaarist Shira jaama,Atsiniks oli ümberistumine,siis läks reis Omskisse ja Moskvasse.Mosvas istusime Tartu rongile,sealt rongiga Tapale ja Rakveresse.Tagasisõit oli huvitav.Sinnasõit mudugi ka.Ainult ei näinud midagi.Kitsast pilust nägid ainullt valgusriba vilksamisi.Nüüd tagasi tulles vaatasid ikka rongiaknast välja ja see oli põnev.Moskbasse jõumiseks kulus 5-päeva.Ümberistumised ja ootamised võtsia aega.Ühe ööpeavaga saime Rakveresse.Teel saime ikka süüa,kõht mul tühi ei olnud.Rakveesse jõdsime 16.juunil 1956 kell 17.00.Rakveres olid tuttavad vastas ja taksoga sõisime koju Kohala külasse emapoosete vanaema-vanaisa juurde.Maire ja Johannes Lukk old mu vanavanemad.6.-7.klassis käimise aja elasin nende juures.Õppisin Kohala koolis.Rma ja kasissa läksid Taliiinna.Kasuisa hakkkas tööle Suur-Karja tanavas majahoidjana,sest selle jrgi sai ta korteri,kus elada.Hommikul vara pesti seebivee a haraga tänavasilltised puhtaks nii,et Tallinn säras.Natuke keerulisem oli hobusejunnide korjamine,,et õige ajal jaole saada.Kõik kaup veeti poodidesse hobustega.Seda mägin ma oma silmags.Prügikastid olid igal pool prügi mahavikamist ei olnudki kombeks Ema hakkas tööle Karamlii kommivabrikus,hilem oii see Uuus Kalev.Tööd nad said.Õde sündis peresse 1959.aastsl.Kõik oli võõras siin.Oma koju Männiku külla minna ei saanud,sest seal elasd uued inimesesd juba sees.Vanaema oli miu üle väga rõõmus.Ta tegi torti ja meid oli suur selskond koos saabumose puhul.Sugalased tulid tallinnast js Rakverest ning oli väike tähstamine.Kõik pered olid õneks alles ,ainult koer oli surnud.Korraks käisime ka oma vana kodumaja vaatamas.Küla pealt korjasime rööriistsd ja mööbli kokku,mis kodust ära tassiti,kui mei küüditati.Minu soov oli ikka õppida eesti koolis õppida ja nii ma tulin Kohala kooli.Direktor Endel Kukner arvas,et ma peaksin Rakveresse vene kooli minema,kuid õnneks tuli direkorite vahetus ja uus direktor Asta Lond võttis mind 6.klassi vastu.See oli 1956.aasta sügiesel.Õppisin hästi.Olin ülekooli poiss.7.klassis nii hästi ei läinud,sest 1.klassi tuiid Lea Raudala ja Aare Kalla,kes mind üle lõid.Neil olid ainunult ''viied''.Mul oli mõni ''neli' ka.Õpetaja Aino Nurm aitas mind eesti keeles.Vahest tuli mõni venekeelne sõns sisse.Sain mõne kolme isegi,aga kahte mitte kunagi.Kui vaja parandasin,õigemini õpetssin ma vene kele õpetajat Salme Lindperet.'' Välja1'',käskis ta.Saatis mu välja.Siis läkssin läksin käsipuude peale niisama kõõluma.Tuli direktor ja küsis,et mis ma siin teen.Ütlesin,et parandasin venekeele õpetajat.Leppisime kokku siis õpetaja Lindperega,et enam ma nii ei tee ja  võn vene keele tunni ajal teisi aineeid õppida.Tegin näiteks maemaatikat.Elasin näda sees kooli intenaadis,sest kodus oleks mul igav olnud.Ei oleks raske olnud paar kilomeetrit kodus käia,aga laste hulgas oli lõbusm.Sain leivaportsud kaasa ja '''intras''olli oli vahva elu.

Meeldib!