Eduard Kõrgvee:Tartu koonduslaager Mälestusi aastatest 1941-1944.See oli 1941.aasta septembris,kui algasid minu vintsutused.Kakskümmend päev vangistust SD keldris ja Tartu vangimajas,siis peeti mind juba küllalt ,,küpseks'',,uus Euroopa ehtajate poolt rajatud koonduslaagrisse saatmiseks.Koonduslaager,ehk nagu seda sakas okupandid ise lühendatult,KZ,so Konzentrartionlager,oli asutis,millest ei teaud midagi haad.Oli Õhupoolik,kui vangiajast väljus järjekone kolonn nõukogude inimestega.Neid oli ligi 20 meest ja naist.Sellest kolonnist,mis klapiti kokku vangimaja üksikuist konigidest.Kustnik Ott Kangilaski - ta oli haige,kuid tal siiski taluda tuil siiski neid vintsutusi taluda.Eriti on meelde jäänud väike poiss Gamsin.Ta oli näljast näljast niivõrd nõrkenud,et vaevalt suutis kõndida.Tesitegi enesetunne polnud kuigi hea,sest mitmenädalasest nälgimisest ja umbset õhust viibimisest olid inimesed jõuetuks jäänud.,,Nüüd oleme täitsa vangid-mustad ja habemed'',nii iseloomustas meie kolonni Ott Kangilaski.Ja see oligi tõisi,sest meie erakordne välimus paelus kõigi tänaval liikujate tähelepanu.Valve meie ümber oli tugev,sest meie kolonni eesotasas kõndis kümmekond vangi,kelle käed olid raudus.Ja viimane asjaolu ei kõnelnud midagi head -need olid surma kandidaadid,keda saksa soost SD ülemtimukas ja paar eesti soost käsilast olid surma mõistetud.Me kõndisime nagu matuserongis,sest kuigi osal polnud käed raudus,tundsid nemadki end kui surmamõistuina.

Meeldib!