...Puhtteaduslikele eesmärkidele oli pühendatud aeronaut E.Robersoni ja füüsik Lhöesti tõus 7600 m kõrgusele1803.aastal.Mõni aeg hiljem sooritas nimekas füüsik Zahharov koos Robertsoniga samalaadse kõrglennu Peterbuis.Aastal 1804 võttis kuulus teadlane Gay-Lussac ette oma esimesed uurimislennud.Õhupalli gondli valis 1887.aasral endale teaduslike vaatluste kohaks ka vene teaduste korüfee D.Mendelejev.Teadlaste huvi atmosfääri kõrgemate kihtide vastu üha kasvas.Eriti palju loodeti pilvetaguse ruumis - stratosfääris ettevõetavatest vaatkustesest.See rahulikuma õhutsikulatsiooniga ala kõrgub 16 kunu 50 km piirides.Stratosfääri tõusmiseks oli aga tingimata vaja õhukindlat hermeetlist gondlit,millest oli juba kirjutanud D.Mendelejev.Esimese õhutiheda gondlga stratostaadi ehitas šveitsi professor Auguste Piccard,kes kahel korral,1931.ja 1932.aastal tõusis 16 km kõrgusle,tehes seejuures arvukaid teaduslikke vaatlusi.Eriti väättuslkud Pccardi uurimused kosmilse kiirguse kohta uute andmete saamiseks.1933.alustati stratosfäärilenfe Ameerka Ühendriikides ja Nõukogude Liidus.Esimene stratostaat CCCP-1 tõusis kohe maailmarekordlisse kõrgusse - 19 000 meetrini merepinnast.Sellest kordaminekust innustatuna saadeti 1934.a.jaanuaris Moskva lennuväljalt stratosfääri veelgi suurem õhipall ,,Osaaviahim I'',mis peagi saavutas rekodilise kõrguse - 22 000 m.Paraku sattus strstostaat tugeva tormi kätte ning tema juhtimisseadmed said tõsiselt kannatada.Vaatamata meeleheitlikele pingustele ei õnnestunud meeskonnaliikmeil P.Fedossejenkol,A.Vassienkol ja J.Ussõskinil pidurdada üha kiirenevat laskumist.Purunenud kandetrisside otsast vabanenunud vurrina pöörlev gondel kukku vastu maad,nõudes kolme vapra stratonaudi elu.Veidi hiljem tabas avarii ka ameerika stratostaati ,Explorer''.18 km kõrgusel rebenes palli kest ning sratonudid A.W.Stevens,O.A.Andersn ja W.E.Kepner olid sunnitud oma elu usaldama langvarjude hoolde.Stratsfääri on juba aastaküneid uuritud ka inimese vahetu osavõtuta.Selleks lastakse välja kergete mõõtriistadega varustatud sondpalle,mis suudavad tõusta 30-50 km kõgusele.Õhupallid on pakkunud huvi ka sõjavälastele.Juba Napoleon Bonapartel oli mõnda aega vaatlusõhupallidega varustatud luurekompanii.Massilist kasutamistt ieidsid vaatusõhupallid Esimese maalimasõja rinnetel. Suure Isamaasõja aastail tõkestati terastrossi otsa kinniitatud õhupallidega fašitiike pmmmilennukite juurdepääsu Moskvale,Leningraadile ja mitmetele teistele tähtsamatele keakustele.50-ndatel aastatel kasutasid autovintsiga üleslastavaid õhupalle edukalt langevarjurid.Ka meie vabariigis on paljud lagnevarjusportalased saanud oma,,tuleristsed''õhupalli gondlist välja hüpates. Vabalt lendavate õhupalliide täielik sõltuvus tuulest pani möödunud ajanndi lõpul paljusid leidureid otsima kõpkvõõimalikke abinõusid juhitavate õhulaevade loomiseks.Peamiseeks takistuseks oli sobiva ja kerge ja küllalt võimsa jõuallika puudumine.

Meeldib!