***

Kuna jõuaks kohale üks lihtne tõde - me ei võlgne mitte kellelegi midagi!? Me ei pea õigustama enda valikuid ning otsuseid, me ei pea tõestama mitte kellelegi, et me väärime elu siin Universumis. See, et inimesed rabavad end surnuks või ajavad taga lõputuid diplomeid on justkui appikarje, et "Märgake ning tunnustage mind, vaadake, ma väärin olla Sinu laps/sõber/kolleeg". Mõni inimene õigustab aastaid oma partnerivalikuid: "Ema, ma ju armastan teda, ta on tõesti suurepärane mees/naine."  What the heck!?

 "Ma ei pea elama kuskil vaarisa majas, kui ma tegelikult tahan elada korteris. Ma ei pea õppima arstiks, kui ma tegelikult tahan olla mehaanik. Ma ei pea saama koolis ainult viisi, et väärida oma vanemate armastust, ega lõpetama tunnustatud ülikooli, et olla Keegi. Ma ei pea end alla suruma ning käituma teiste tahtmist mööda, et olla armastatud, hinnatud ning tunnustatud". Inimlik, aga kurb, kuidas me oleme loonud oma lastele ja kallimatele miljoneid tingimusi, kuidas nad peaksid olema meie väärilised. Samal ajal ilmselt tundes iseennast väärtusetutena, sest miks muidu on meil vaja neid joone järgi voolitud inimolendeid - eks ikka selleks, et kellelegi teisele omakorda tõestada oma hinda. "Vaadake, mul on nii tublid lapsed, mul on nii äge mees, vaadake ometi!" Justkui see teeks Sind kellestki teisest paremaks. Ei tee! Halvimal juhul on Su lapsed ja kallim kompleksides ja muserdatud ning surmani piinatud, et olla täiuslikud. Nad on väsinud, sest ainus, mida nad vajavad, on Sinu tingimusteta armastus. See on surnud ring, mis ei lõppegi, kui meie seda ei lõpeta. Kui meie enesele ei tunnista, et me ei pea midagi omama ega tegema, et olla armastatud ning hoitud, siis suudame ka oma lähedasi armastada ilma tingimusteta...

***

Meeldib!