...Raudtee ehitus kitsarööpmeliena tuli tunduvalt odavam.Projekteerimisel peeti silmas ka Valga ja Viljandi eksporttõöridest ärimeeste huve,samuti arvestati kohalike mõisnikega,kelle maid raudtee pidi läbima.Ehitustöödde juhatajaks kutsuti insener Kaspa Kržižanovski,kes astus ametisse 1.jaanuaril 1895.Kržižanovski ja tema meeskond kostasid üldise ehitustööde kava ning kõik oluliste rajatiste projektid,mis kooskõlastati Peterburis.Tihitipeale tekkisid peavalitsuse inseneridega ka päris tühiste asjade pärast vaidlused,mis kõik venitas rautee rajamist.Teedeministeerium määras ehitustööde inspektoriks teediisener Karl von Taube ja töö algas 1895.aasta märtsi kekspaigas.Ehitust juhtisid insenrid Kržižanovski,kelle hooleks oli üldehituslik järelvalve ning Pärnu-Laatre ( Mõisaküla) raudeeliin; Sievert,kes vastutas Laatre-Valga liini eest;Hakcel,kes hoolitses Laatre-Viljandi harutee ehituse eest.Mullatöid tegid kohalikud ettevõtjad,tähtsamad neist Aromovitch ja Prenni.Kõik tehnilised ehitustööd nagu sillad ja hooned tehti ehiusinseneride Darmeri,Kleini ja Feldmanni juhtimisel..Raudtee ehituskontor avati esialgu Voltvetis,põlenud Zöpfeli kalevivabrikus.Ajutised raudteetöökojad ning materjalide ladu avati Papiniidu endise ketrus - ja kudumisvabriku asukohale.Suut abi osutas ehitajatele ka Pärnu linn eesotasa linnapea Oscar Brackmanniiga.Tulevasele raudteejaamale reserveeeriti koht Pärnu südalinnas endisel kindlusvööndil.19.mail 1895.alustati seal pärast pidulikku tsereooniat jaama ehitustöid.Ehitajad oiid häälestatud optiistlikult ja raudtee lubati valmis ehitada juba sügiseks.1895.aasta sügisel selgus,et aasta lõpuks tööd lõpetada ei jõua,kuna Venemaal asunud tehased ei täitnud tähtajaks kõiki telllimusi.Siiski saabusid sügisel Pärnusse rööpad ja esimed vedurid Begiast.Vedurite abi raudtee-ehitusel sai kasutama hakata alles novembris,aga siis piirdutii liiva veoga Pärnu jaama ümbruse täitimiseks.Talvel muutus olukord veelgi kehvaaks ja ehtustööd soikusi sootuks.1896.aasta kevadel alustati uue hooga rööaste penekut nii Pänust kui ka Valgast,mai lõpks oli raudteelõik Pärnu ja Vaskrääma vahel valmis.Tööjõupuuduse tõttu hakkasid tööd taas venima,mistõttu toodi Leedust  juurde ehitusartlle ning Riiast soldateid.Septembris 1896 jõuti niikaugele,et töörongidel lubati liikuda Pärnu ja Valga vahel.Ehituse venimine ajas närvi Valga linakaupehed,kes lootsid raudtee abil oma linaseemene õigeks ajaks Pärnusse saada jättes hobuvankid ajalukku.Kuid mihklipäev oli Valga kaupmeestele siiski rõõmupäev.Esimest korda tõi rong sel päeval kauba Valgast Pärnusse.Raudteejaama platsil oli elav sagimine,sest kaks rongi,kokku 30 vagunit linaseemnetega oli kohale jõudnud.Jaamas oli näha ka uhiuusi kollaseid  ja rohelisi reisivaguned.5.oktoobril 1896 jõusis kätte kauaoodatud päev:toimus raudtee avamine alaiseks liiklusks.Varasel hommikiutunnil sõitis Valgast välja erirong komisjoni liiketega.Tee peal tehti mitu peatust,kohalik rahvas oli tulnud rongi tervtama.Pärnusse jõudes kirjutati alla vastuvõtuaktile  ning pärast pidulikku tsereooniat saadeti esimene reisirong kell 12.35 Valka.Liiklus  125 km pikkusel raudteeliinil oli avatud.Tseremooniast võttis osa terva rida kõrged ametnikke eesostsa Liivamaa kuberneriga.Kohal oli raudteeseltsi juhtkond Venemaalt ning ka Balti ja Pihkva raudtee ülem von Glasenapp saatjaskonnaga.Kaubavedde ajal ei saavutatud esialgu loodetud koormust,sest veotariiid olid liiga kõrged.Veidi hiljem viga parandati ning kaubavedu hakkas kasvama.Raudtee tuleviku kindlustas Papiniitu rajatud Waldhofi tselluloosivabrik,mille vasrutamine propsidega andis raudteele rohkem vedusid,kui algul osati arvata.Pärnu -Valga raudteeliinil oli kolm jaama,neil pooljaama ja viis peatuskohta.1898 aastal lisandus üks pooljaam (Papindu) ja 1902.aastal üks jaam (Valga II).Depoohaaned rajati Pärnusse,Mõisakülla ja Valka.Valga jsamas oli ümberlaadimiseplatvorm laiarööpmeliselt kitsarööpmelisele.Pärnu jaam oli hautee kaudu ühenduses sadamaga.

Meeldib!