...Vabadussõja tunnutatatud kangelasteks on mehed,kellel on miitu Vabadusristi.Kolme Vabadusristi kavalere oii üheksa,nende seas Julius Kuperjanov,soomuronglased Anton Irv,,Karl Parts,Oskar Luiga ja Eduard Nps,polguülemad Johann Schmidt ja Aleksander Seiman,suurtükialleva Lembit komandör Jaan Klaar ning polguülem hiljem 3.diviisi staabiülem Nikolai Reek.Kahe Vabadusristiga autasustati 57 eestlast,nende seas kindralmajor Laidoner,ning pea ja sõjaminister Päts;ülejäänud olid sõjaväelased.Välismaa vabatahtlikst said kaks Vabadusristi Soome vabatahtlike ükuste ülemad Martin Ekström ja Hans Kalm ning Taani vabatahtlke üks juhte Richard Borgelin.''

EESTI VABARIIGI ÜLESEHITAMINE 1918 / 1920-1934:EESTI RAHVAS JA EESTI POLIITIKA.,,Demokraatliku Eesti sisepoliitika kui 1934.aasta riigipöördeni oli turbulentne.Sellel on palju põhjuseid need olid sarnased pärast I maailmasõda sündinud teiste Ida-Euroopa riikidega.Enamk noori rahvusriike alustas demokraatlikuna,kuid demokraatiakogemust neil ei olnud.Eestis on küll kirjutatud poole sajandi jooksul talupojaseisuse vallaomavalitustuses ning alates 19.sajandi lõpust ka linna volikogudes,kuid ka väga pikk kommunaalkogeus kasvab harva riigi mehelikkudeks.Nelja Vene Riigiduumasse oli kuulunud 13 eestlast:Jaan Tõnisson,Oskar Rütli,Karl Hellat,August Lubi,Kaael Pars,Anton Jürgenstein,tõnis Jürine,Mart Muten,Peetet Pärn,Aleksandet Terras,Martin Schulzenberg,Juhan Oras ja Jaan Raamot.Enamikus uutes riikides kehtestati kohe üldine valimisõigus ( Eestis 1917.aasta suvel Maaäpeva valiisee ajal),mis tõt poliitikasse palju erinevaid huvisid ja niiviisi ka palju omavahel vaenusevaid erakondi.Võrgluseks -- Suurbritannias kestis valimisiõiguse laienemine terve sajandi,alates 1832.aastast kuni naiste täielku valimisõigusen 1928 aatal.Enne seisuste kaotamist 1917.aasstal kuulis eestlaste absoluutne enamus talupojaseisusse.Oma aadel puudus ja paremal järjel eesti linnakodanike kiht,kes end veel teises põlvkonnas eestlaseks pidas,sündis alles 19.sajandi viimasel kümnendil.Suure hulga ilma maata või vähehe maaga meeste naiste,sulaste,rentnike ja mõisatööliste paamine eesmärk oli maasaamine.Seda soovi jagas ka enamik mehi ja naisi,kes 20.sajandi alguse tööstuslik tõusu aastael olid linnaesse läinud ning sõja ajal ja järel jälle töötuks jäänud.1919.aasta maareform,suurmaaoandi katamine ja maa jagamine talupegade vahel oli poliitiliselt parataatu,kuid kinnitas suure osa Eesti elanke tegevusalaks väikepllumajanduse.Talupetemeest ei saa sugugi igaühest ja rasked majandusolud,pankrotid jt probleemid põhjusatasid peagi rahva rahulolematuse uue tõusu.Enamik nooremaid ja keskealisi Euroopa mehi oli võidelnud kas maailmasõjas või kodu-,isesesvus - ja vabadussõades,paljud ka mitmmes neist.Sõjaväeiline käsulin ja ainujutimibne näib lihtne ja toimiv.Paljud pettusid deokaatias,mis mandunud poillitikute ,lahmakauplemiseks'' ja hakkasid igatema otsutavamat juhiimisstiili ilma lõputute parlamendidebattiddeta,mis näiiselt midagi ei muutnud.

Meeldib!