...Jaoskonnakohtunikud lahendasid ainuisikuliselt esimese astme kohtna nõudeasju väärtusega kuni tuhat krooni ning kriminaalasju,kus karistusena oli ette nähtud pesmiselt rahatrhv,aredt või vangimaja.Pärandivaidlusi ja elatise nõudeid arutas jaoskonnakohus olenemata summa suuruset.Rahukohud nimetati reformiga ümber ringkonnakohytureks,neid oli endiset neli:Tallinnas,Tartus,Rakveres ja VilanndisVarasem Kohtupalat nimetati ümber Kohtukojaks.1938.aatal riigihoidja dekreedina antud kohutute seadustikuga muudatusi kohtute strukuuis üldlaselt ei tehtud.Küll aga loodi Riigikohtu juurde eraldi distiplinaarkamber kohtunike ja kohtu-uurijate rikkumiste uurimiseks,ehhki nende distiplinaarrikkumised olid Riigikohtu pädevuses olnud juba varemgi.Muudatus seisnes selles,et nüüd võis ka kohyuminister Riigikohtule distiplinaaruurimise algatamise korralduse anda,kui ta leidis ,,kotuasutises aeglast asjamist,töökuhjumist või korraldusi''.Kohtu-uurijad teostasid kohtunike kõrval eripärast kohtuvõimu:nad viisid keerulisemates kriminaalasjades läbi eeluurimist ja võisid näiteks kuulutada isiku tagaotstavaks või kohaldada sundtoomist.Seetõttu olid neile kvalifikatsioonnninõuded kohtunikega samasugused.1918.aasta lõpus,kui Eesti kohtud pidid rööd alustama,oli suuri raskusi nende komplekteerimisega.Senised kohtunikud olid peamiselt vene või saksa päritolu ja palud nest ei olnud enam Eestiski.Eetlased olid varem  saanud kohtuts karääri teha eelkõige Vene impeeriumi teistes osades..Kohapeal oli eestlasi vaid valla -ja ülemrahvakohtutes,mis 1889.aasta Baltti provintstde kohturefotmiga olid lülitatud riiklikku kohtusüsteemi.Eesti Vabariigi kohtutesse inimeste leidmist raskendas ka see,et õigusteadust õppinud eesti soost juristid olid I maailmasõja ja Vabadussõja tõttu seotud muuga või soovinud advokaadi ametit vahetada kohtunikukoha vastu.Toomas Anepaio hinnagul võis Eesti Vabariigi sünnihetkeks olll umbes 240 eestalasel lõpetatud või omandamisel juriidiline kõrgharidus.Samas ei olnud ksa aega uusi kohtunikke ette valmistada.Nii vavaldaski kohtuminiteerium 22.novemril 1918 üleskutse ,,Õigusteadlastele ja kohtuttegelastele'':,,Isikud,kes õigusteadlase hariduse on saanud,kui ka need,kes enen kohtuametites on teeninud ja soovivad Eesti Vabariigi kohututes kohunikena ehk kohtu-uurijatena või prokuröri abilena teenida,palutakse oma reenistusse astumise soovisid avaldada.'' Sellelre üleskutsele siiski piisavalt kandidaate ei vastanud ja paljud kohuniku või kohu-uurija ametikohad jäid tühjaks.Nii tuli vabariigi algusaastatel ametisse nimetada ka kohunikke,kel puudus õigusteaduslik haridus.kohtunikeks ja kohtu-uurijateks võisid saada Eesti Vabariigi kodanikud,kes olid vähematt 25 aastat vanad..Vajaliku haridustasemega kohtunike puudumise korral oli seadusega lubatud erandkoras kohtunikeks nimeada ks madalma haridusega isikuid,,kui vastasid muudele tigimustele.Riigiprokurör Richard Räägo andmetel oli 1921.aastal juriidilise hairiusega vaid 29 % kohtunkest;rahukohunikest oli ülli koolis õigusteadust õppinuud vaid 2,4 % ning 4,8 % neist oiid keskkooli haridusega.Üle polole ( 53,7%) rahukohtunikest oli üksnes linnakooli ( st kõrgema algkooli) haridusea ning kodse haridusega isikuid oli rahukohtunike hukgas 9,7 %.Ligi 70 % tollastest esimese astme kohtunikest oli seega juriidilise hariduseta.Niisugune olukord muutus alles 1920.aastate lõpus,kui Tartu Ülikooli oli lõpetanud juba piisav hulk jurste.

Meeldib!