...ajakirjanik ja kirjastaja Eduard Virgo ( Virk; 1878-1938),jurist ajakirjanik ja poliitik Jaan Tõnisson,teatrijuht Karl Menning (1874-1941),sotsiaaldemokraadisit poliitik ja ajakirjanik Martna (1860-1934) ning Ferdinand Kull (1884-1957) said Eesti esimeste diplomaatidena 1917.aasta detsembris laiade volitustega mandaadid,nõutamaks tunnustust välisriikidelt.Näites Pusta tegutses selle ülesande täitmiseks Inglismaal,Prantusmaal,Itaalias,Belgias ja Hollandis.Ühes riigis võis töötada mitu delegeeritut:nii olid PIip ja Virgo Inglismaal,Prantsusmaal ja Itaaiias.Viimati nimetatud riiigid tunnustasidki 1918.aastal Eesti Ajutist Maanõukogu kõgema suveräänina de facto.Eesti esindajana tegutses 1918.aasta alguses Petrogradis ka õigusteadust õppinud aakirjanik Julius Seljamaa (1883-1936).Helsingis viibinud luuetaja ja poliitik Gustv Suits (1883-1956) oli 1918.aasta suvel välisdelegatsiooni liige arhivaarina.Välisdelegatsioonig pidi liituma ka Jüri Vilms,kelle,teel Soome teadmata kaduma jäämise ja hukkamise aajaolud on tänapäevani välja selgitamata.Peale ametliku delegatsiooni leidus omaalgatuslikke dpilomaate,kellest aktiivseim ja muidu silmapaistvaim oli Alekaadner Kesküla (1882-1963).Eesti riiigi de facto ja de jure taoleti üksikutelt riikidelt,aga loodetti saavutada ka teise välisdelegatsiooniga ,s.o Pariisi rahukonverentsile saadtud ja Jaan Poska juhitud nn rahusaatkonna tegevusega..Pariist tulid de jure tunnusutusega tagasi Soome ja Poola,Balti riigid jäid sellest ilma.TÜ rahvasvahelise õiguse professori Ants Pjjbu sõnul Vene keisririigi lagunemisel sündinud uute iseseisvate riikide õigus iseseisvusele ja omariiklusele Veemaa Nõukogude Vabariigi 2.(15) oktoobri 1917.aasta dekreedist,mille alla seni kuulutud.See seisukoht oli ka Tartu rahuläbiräälimistel Eesti delagatsiooni ideeliseks aluseks.Niisiis ei lähtutud Eesti ennesmääramine ei ideelises ega praktise teostamise mõttes Ameeika Ühendriikide presidendi Woodrow Wilsoni (1856-1924) 14.-st teesist pärit enasemääramiise doktriinist,vaid rahvaste enesemääramisõiguse stalinitlki -leninlkust variandist.Tartu rahuleping 2.veebruarist 1920.tähendas nii Eestile kui ka Nõukogugde Venemaale esimest rahvusvahelist tunnustamist ja oli üldse Eesti Vabariigi esimene rahvusvaaheline leping.Teised riigid,erti Euroopas,piirdusid aga  kõigi kolme Balti riigi olukorda liiga ebakindlaks ja majanuslikult nõrgaks ning leidsid,et Venemaad ei tohiks jagada -Balti riikide tunnustamiine aga just seda olks olnud.Eesti de facto ja de jure tunnustamise nime tegid Eesi pöliitikud ja diplomaadid palju tööd,kuid aastatel 1918-20 õnnestus Eestile saada vafd de facto tunnustust.Vedi lihtsamalt läks de jure tunnustuse saamine Poolal ja Soomel,kalle võimalusi riigina säilida peeti paremaks.Samas tunnusti algul riigina ka Gruusiat - Nõukogude Venemaa 1920.aastal,liitlased 1921.aastal  -ent juba 1921.aasta alguses kehtestati Gruusias nõukogude võim ja varesti oli ta nende seas,kes ,,asutasid'' Nõukogude Liidu.Enne 1921.aastat tunnustsid de jure peale Nõukogude Venemaa vaid Soome ja Poola.Liitlased olid ettevaatklikud hoolimats sellest,et Ants Piip käis Suurbritannias veel mitu korda Eestile de jure tunnustustust nõutamss,muu hugas ka pärast Tsrtu rahulepngu sõlmimist.SIIs sai ta juba enesekindamalt öelda:,,Tunnustamie küsimus puudutab ainult Eest riigi sutes üles nädatavat viisakust,sest Eesti on oma võitluse isesisvuse ja suvräänsuse nimel de facto lõpetanu ning on nüüd täesesti isessisev riik demraatlku seduslikult valitud vaiitsuse all.''Pariisi rahukonverentsil  moodustati Versailles 'rahulepinguga 10.jaanuaril 1920 Rahvateliit,mida saab pdada II maailmasõa järel asutatud Ühinenud Rahvaste Organistsiooni  eelkäias.Eesti soovis Rahvasteliitu kuuida algusest peale ja esitas selleks taotluse 1920.aasta detsembis toimunud Rahvasteliidu esimsele täiskogule.Rahvateliitu Kuulumisest loodeti julgeolekutagatist,sest põhikitja aet 10 kohustusid kõik Rahvasteliidu liikmesiigid kaitama ülejäänu liikmete isseisvust ja territoriaalset terviklikkust.

Meeldib!