Ainuult väliskaubanduse kaudu on vöimalik sisemisi loodusvaru kasutada kaugelt üle selle määra,mis oleks tingitud ainult sisemisest tarvidusest.Ilma väiiskabanduseta muutuks suur osa meie kuituurmaast ja kaugelt suurem osa meie põlevlvilademeiest,metsajuurdekasvust jne,täisesti väärtusetuks.Edasi kaotaksid ka suured reaalkapitalid- vabrikud,maaparandused.raudteed,sadamad jne tunduvalt oma senisest väärtusest rahva jõukuseallikatena.Eksportkaubatootjaete töö,kaubalasevastiku tegevus välismaa teenistuses,hotellide sõidukite ja teejuhtide tenused välismasisile turistitele,omavad rahvamajaduslikku tähtsust vaid selle kaudu,et võimaldab importi.Import on seega peaasi ja eksport esineb ainult abinõuna selle võimadaimiseks.Tähtis on seepärast alati pidada meeles,et import on primaarne,eksport aga sekundaarne nähtus.Mitte selles ei seisne väliskaubanduse kasulikkus rahvamajandusele,et saadakse võimaikult rohkem välisvaluutat või kulda,vaid selles,et saadakse välismaalt võimalikult rohkem kaupa.Riiklik sekkuine ja eestkoste intreventsionimi kujul tähendas ka riigi suurenevat sekkumist ettevõtjana majanduselli.Majanduslik tõus väljengus riiklikes investeeringutes tööstuse mitmesse võtmeharusse,eelkõige põlevkivi-,turba-ja tselluloostöösutusesse,Ja üldse,1930.aastate keskpaigast võib täheldada sihipäst suundumust indrustialiseerimisele,mida iseloomustab eelkõige tööstues hõivatute hulga plahvatuslik kasv.Osali oli riiklika sekkumise tugavnemine paratamatu,sest erasektoril nappis kapitali,väliskapitaiile aga kugi suuri lootusi panna ei saanud-ehhki väliskapitali osatähtusust on tolle aja Eesti tööstuses hinnatud isegi poolele-,sest 1930.aastaid iseloomustas tervikuna üldine taandumine kapitali rahvusvahelises liikumises.Tõsi,sel ajal tehti mitmeid olulisi väliiskapitali otseinvesteeringuid Eesti majandusse,eelkõige põlevkivitöösusesse.Riikliku sekkumise tõttu suurenes järsult tähelepanu looduresside ( maavarad,mets,Narva jõe hüdroenergia) kasutuselevõtule.Nii või teisti kujunes alates 1930.aastate keskpigast Eesti majanduse arenguveduriks tööstus,kuid mingist suurejoonelisest industrtaliseerimisest rääkida oleks ilmselge liiadus.Kui aastatel 1922-1937 suurenes põllumajandustoodang püsihindades lineaarse suunumusena väljendatuna keskmiselt 2,0% aastas ( turutoodang keskmiselt 5,2% aastas),siis tööstuse bruto-ja netotoodang vastavlt 3,1 ja4,9 % aastas.Ekspordi aastakeskmine juurdekasv oli seejuures 4,3% (Eesti majanduslik arengisesivuse kestel 1939:8).Ekspordi suunamiseks moodustati monopolset koondist,nagu Eesti Lihaeksport,Eesti Munaeksport ja Võieksport.Samal ajal hakkas ekaport üha rohkem sõltuma oskusest ja eriti jõust jõust sõlmida kahepoolseid kaubanduslepinguid teiste riikidega.1935.aastal ületati tööstuses hõivatute arvus surutise eelne tase,kusjuues võrreldes 1932.aastaga suurenes suur-ja kesktööstususes hõivatute arv 79 % ning suurtööstuse netotoodang aastatel 1932-1937 isegi 97%.Aegamööda võis täheldada juba mitmeid majanduse võimalikule ülekuumenemisele osutavaid ilminguid,nagu inflatsiooni kiirenemine või siis suurtes keskmistes ehitusettevõtetes (s.o viie ja enama töötjaga) hõivatute 5,6 kordne kasv aastatel 1933-1938,mis on igati võrreldav 2005-2007.aasta ehitusbuumiga ( Eesti majandus 1938.a,,1939:105).Suur-ja kesktööstuses väljamakstud palkade summa suurenes 15,8 miljonillt kroonilt 36,9 miljoni kroonini ehk rohkem kui kaks korda ( Samas :41).Ettevõtlust soosis omakorda Eesti Paanga diskontomäära järkjärguline alanemine 1930.aasta 7,8% 4 %-ile aastatel 1936-1939.Samasugused arengud olid iseloomulikud ka rootsle ja Soomele,kus arutati tõsimeeli isegi väärigu revalveerimise üle.Nii kaugele seal siiski ei mindud,vaid rakendati mitmeid asjakohaseid meetmeid.Eesti tõõstust iseloomutavaks jooneks kujunes väheste eranditega toodangu mitmekesiusus  ja samal ajal siseturu väiksuse ja madala ostujõu tõttu piiratud nõudlus ükiskute toodete järele.Paratmatult ei saanud niisugune ja seejuures tolli kaitse all tegutenud võrdlemisi väiketele ettevõttele toetund tööstus kaugemale tulevikku vaadates olla elujõuline,kuid oma aja ja olude konteksstis oli see peaaegu,et ainuvõialik.Sõjaeelne tööstustööliste arv oli 1930.aastate keskpaigaks niisiis taastunud,kuid juba varasemst tunduvalt erineva tootmisstruktuuri juures.Endiselt oli riigi peamiseks tuluallikaks tollimaks,mis andis 1935,-1938.aastal 53-56% riigieelarve maksu-ja 23-24% kogutululdest.

Meeldib!