Seejuures moodustas aastatel 1980-1989 väljapool NSV Liitu tarnitu vaid 1,9-2,9% Eesti tööstuse toodangust (siseturu hindades arveatatuna) ehk teisti öeldes - Eestis todtust jõudis näiteks Lätti rohekem kui kõidesse välisriikidesse kokku.Suhteid välismaailmaga asendas siinsete ettevõtete ja kaubandusorganistsioonide ,,kauplemine''NSV Liidu välismajandussidemete riikliku monopoli kehtestavate üleliiduliste,seejuures nõne erandiga haruprintsiibil toimunud väliskaubanduskoondistega.Perestroika ajal hakati moodustama ka liiduvaariiklikke väiiskaubanduskoodndisi,Eestis näiteks 1987.aastal Estimpex,mis toimisid samadel põhimõtetel üleliiduliste väliskaubanduskoondistega.Ekspordist teenitud valisvaluutalaekus NSV Liidu välismajanduspanka,ettevõtted said endale ,,preemiaks'' napi bilansivälise valuuta kasutamise limiidi (1960.aastate keskpaigast sõltuvalt tootmishaust tavaliselt 1-4 %-di ulatuses ekpordi maksumusest välisvaluutas) oma toodangu müügist teenitud välisvluutast tootmisseadmete ja materjaide impordiks.Sellegi kasutamine oli ülimalt keerullne,kusjuures osaliselt sellest ,,tsentrlliseeiti''kõrgemal seisva ametkonna kasuks.Aeg-ajalt nende limiitide kasutamine külmutati,1980.aasta Moskva olümpiamängude eel ettevõtete vabalt konventeeritava välisvaluuta limiidid isegi tühistati.Alles 1987.aastal hakati rohkem ergutama ekpordiks tootmist- enne seda tugines ekspordiks tootmine nn tarnekäsundite süsteemile.Välisvaluuta oli NSV Liidus üks rangemini,kui mitte isegi kõige rangemalt ühisest katlast jatotav ressurss.Näiteks 1987,aastal jäi Eestisse siin välisturismilt teenitud välisvaluuta tuludesest vaid umbes 120 000 dollarit.Samal ajal hakati looma ka välisosalusega ühisettevõtted,mliie puhul kujunes Eesti omalaadseks katseväljaks.Esimetel aastalel rajati kümbedik kõigist NSV Liidus loodud  ühisettevõtest Eestis.

Meeldib!