Kasutaja Marit päevik
ma räägin sa ei vasta
ma nutan sa ei lohuta
ma palun miks sa seda ei tee.
aga ma loodan ju ikkagi sinule.
Oled mulle kõik,
nii valu kui rõõm,
vahel vaikne ja leebe,vahel tormine tuul.
Oled tumedas taevas kuldkollane kuu,
tähtede sära ja punetav suu...
Nii palju on öelda,
kuid tõrgub mu keel,
neid sõnu ei julge sulle öelda ma veel.
Kardan uinuda...sest ärgates
pole sind minu kõrval.
Kardan ärgata...sest tunnen valu
kui sind pole.
Seal kus sind pole...seal on nii külm.
Tunnen,et ma ei sa sinuta...
vajan sind kui õhku.
Sa oled juskui mu elu mõte...
Oled see kelle nimel tasub pingutada
ja ennast muuta.
Kuid kardan,et ühel päeval olen sust
lõplikult ilma...
Anna Andeks Kallis....