Kasutaja Linda päevik

Ja siiski ma usun, et ellu kord veel ma pöördun,

Et ärkan kord koidiku eel,

sel varasel tunnil, kus kaste on maas

ta heledaist piiskadest sätendab aas

ja rohi on põlvini, lõhnav ning märg.

seal kalmuste puhmas on pisike järv,

Kus peegeldub valgete pilvede voor.

Kui imede ime. Ma olen taas noor.

Mul õnnest ja härdusest silmad on vees.

Ja maailm laiub ja laiub mu ees.

Ehk siiski see kastemärg hommik veel saabub mu juurde,

kes olen kui laastatud maa.

Nii rõõmutu-tark, nõnda üleni raagus,

et naerda ei oska ja nutta ei saa. / O:B/