Kasutaja olavh päevik

olavh
68, Tallinn, Eesti

Lauluga nüüd tantsusaatel pidu taas saab alata,

kõik kel häält ja tantsus lusti, kerge jalal karata.

Lapsed rõõmus täis on särtsu, kaunilt ringis keerlevad,

see on tants, mis hästi elav, et peadki ringi pöörlevad.


Rongkäik rahva rõõmusaatel läbi linna kulgeb teel,

laulukaart nüüd osavõtja õnnistama tuleb veel.

Rohelisel nõlval helid, laulupõllul saak on küps.

Lasnamägi kaikub valjult, osa saab sest igaüks.

/Olav Hänilane/

KAUNIST PEOTUJU KÕIGILE!


01.07.2015

Suviselt soojaks on muutunud ilmad,

päike nii kõrgelt nüüd kaarega käib.

Neidudel kelmikalt säravad silmad,

rannas ja tänavail kaunis kõik näib.


Kaunilt nüüd õide on puhkenud sirel,

võrsed nii suureks on paisutand roos.

Kiired on päevad ka mesilasperel,

lennates nektarit koguvad koos.


Sireli puhmades õisi kui otsid,

õnne neis leida ehk lootuses veel.

Saatuse teedel sa raskusi trotsid,

elu nii kaunis, kui rahul on meel.

/O.Hänilane/


Tärkamas loodus ja tugev on pung,

elumahl liikvel ja armastustung.

Õite peal putukas tolmu ta kannab,

elu nii väärikalt edasi annab.


Varsti siis aias on kevad täis lilli,

peenralgi tõusmas näeb mahlakat tilli.

Herneski sellega enne ei lepi,

kätte kui saanud siis tugeva kepi.


Porgandki juure nii suureks on ajand,

soojust ja hellustki selleks ta vajand.

Viljapuud kandmas on mahlakat saaki,

armastustundes ei teisiti saakski.


Aednik ka rahul kui töö kannab vilja,

õppides hoolikalt pole veel hilja.

Nii siis ka elus, kus armastus hool,

tunde meil andmas on elu ja kool.

/O.Hänilane/



21.04.2016

Lumi on läinud ja ojade sulin,

lind annab teada, et tagasi tulin.

Lõõritab oksal, tal hinges on kevad,

pesadki valmis ja ootel on emad.


Sinilill laiali lehed on laotand,

metsaall sinava vaiba on poetand.

Lumikelluke eredalt õide ka puhkes,

päikese säras ta kleidis nüüd uhkes.


Kägugi kukub ja annab taas teada,

kevadetöödeks saab valmis end seada.

Kuusikuemandal kasukas uus,

tärkab taas rohelus õiedki puus.


Kevade säras on meeledki valla,

armastustundele anname alla.

Täites me südamed õnnes ja hooles,

märgid on tabatud armastusnooles.

/Olav Hänilane/


Lasteaed

Lasteaed,kui mesitaru,

kärarikkalt sumiseb

Kõik on tulvil kilkeid,naeru,

vallatustest kubiseb.

Emamesilane hoolas,

hoolitseb siin laste eest

Ja et neisse tarkust voolaks,

jagab hinge hellust seest.

Tahtejõuga väiksed mummud,

õpivad siis lendama.

Ja et väiksed blondid, tõmmud,

hakkama saaks endaga.

Kui jääb maha mesitaru,

koolitee on jalge ees.

Küll nad siis ka saavad aru,

taru soojus hinge sees.

/O.Hänilane/


22.06.2015

Suve soojas lembes tuules,

jaaniöö on saabumas.

Armust pakatavad huuled,

tunded rinnus küpsemas.


Jaaniöö ja sõnajalad

õnnes käsi köidavad.

Mesimagusad on sõnad,

armund kehad õitsevad.


Soe on öö ja metsakohin,

tuul vaid latvu kiigutab.

Armunute vaikne sosin

meeltes tundeid liigutab.


Armastus ja ehavalgus

liitnud ühte soojad käed.

Eluteel taas antud algus,

päiksesäras kustund söed.

/O.Hänilane/


01.02.2015

Ei me talvist külma karda,

jääga kaetud järveveed.

Külma jääkristallset karda,

kauniks ehtind metsateed.


Talvel loodus valges jumes,

suusaraja looklev tee.

Kõik on kohev paksus lumes,

kaunis vaip nii särav see.


Orav peitust mängib oksal,

kiirelt liugleb puude peal.

Käbi saak ei saagi otsa,

kuuskedel neid palju seal.


Kerges pehmes lumesajus,

vaikust nautida on hea.

Kõndides nii metsasalus,

jälgedest saand luuleread.

/O.Hänilane/


07.12.2013

Kaunimad tunded, mis loovad meis tuju,

vahel ka võtmas on teab millist kuju.

Hoidkem neid hetki, mis soojendab keha,

armastust tundes me rõõmsad siis üha.


Ei armsama hinge ja tundeid saa näha,

enne kui emmand sa kallima keha.

Ei tunnete teerada kasva siis rohtu,

võttes end kokku ja armsaga kohtu.


Aastate möödudes erksust toob hinge,

soojendab südant ja eemaldab pinge.

Hetked mis tunnetes möödunud meist,

ei pühkida mälust saa kaunimaid neist

/O.Hänilane/


17.12.2017

Kolm meil täna küünalt põleb,

jõuludeni nädal veel.

Kõik mis hea, me juurde tuleb,

jõulukelli kuulda teel

/Olav Hänilane/


12.12.2015

(Pühendusega kivisildnikule)

Kõik, mis tuleb kurjajuurest,

uss sul hinge uuristab.

Kadeduses viibid suures,

vaevalt keegi andestab.


Tundes nõrkust oma andes,

teistele sa tõkkeid sead.

Madalale nõnda langed,

saatuslikud on need vead.


Ilmas teisi suuri kalu,

kaotamas kui oled pead.

Tehes teistele sa valu,

surm ehk andestab su vead.


Avalikult andeks palu,

kultuur ei ole solkida.

Luulet head kui sa ei talu,

pole mõtet torkida.


Needust ei saa päästa valla,

pöördub see vaid tagasi.

Satud ise põlu alla,

luule õitseb edasi.

/Olav Hänilane/


See luuletus läks kommentaariks raadiosaatele "LUULEATLAS" 4. saade 29.11.2015

Selles saates rääkis kivisildnik roppusi minu…


Päevikud
Päevikute uuendamine toimub iga 5 minuti tagant.