Kasutaja olavh päevik

SUPERMINISTEERIUMI

SARIKAPIDU

Kaksiktornid nagu vennad,

kerkind vapralt käsikäes.

Aegki pingsalt töödes lennand,

seda eemalt juba näeb.

Kaunistades linnavaadet,

seisavad nüüd liiklusvoos.

Ministeeriumeid siin mitmeid,

ootel kolimise hoos.

Fundehitusel aeg on kiire,

saabub peagi tähetund.

Graafik paneb paika piire,

alltöövõtjail pole und.

Sarikpidu hoonel ehtsal,

kerkimas on klaasfasaad.

Sellel pidustusel tähtsal,

täna sellest osa saad.

/Olav Hänilane/

PALJU ÕNNE!

Väikene hobu on kappamas vahus,

lehvivas lakas sul sädelev helk.

Soolastes vetes sa liuglemas rahus,

kaunilt sul ette on suunatud pilk.

Tuline ratsu ehk olla sa tahaks,

tormiste lainete vahuses voos.

Tuule ja tormiga pritsmeid siis jagaks,

samas sa vaikne ja püsimas vaos.

/O.Hänilane/

Pühad käes ja taevas tume,

lumehelbeid täis on tee.

Hoolsalt käes me hoides mune,

katki koksitud saab need.

Võitjana kes välja tuleb,

terveks jäänud muna käes.

Fortuuna võistluse siis suleb,

kel õnnes naeratanud päev.

Sellel pühal rõõmu palju,

kauniks mune värvides.

Visates ka hoogsaid nalju,

päev nii möödub mängides.

Tore päev ja lõbus õhtu,

õrnalt hoides mune peos.

Lisaks täidetud saab kõhtu,

kordust näeb veel unenäos.

/Olav Hänilane/

PÜHADEKS SIIS TUGEVAID

SÄRAVVÄRVILISI MUNE KÕIGILE!

Varajased päiksekiired

looduses on tõmmand piire.

Linnudki on juba ärkvel,

tehes õhus lennutiire.

Kuskil uduvine lookleb,

varjuna veel karjamaal.

Kõrgelt vaatetorni tipust,

paistab maa, kui hiigelsaal.

Tärkamas on loodus unest,

rohelusse mattub ta.

Pesapärga teevad kured,

ärkamas on ilus maa.

Sinililled metsaveerel,

laotund kaunis sinas vaip.

Hommiktoimetusel kiirel,

unest virgumas ka taip.

Särab päike soojust andes,

kuldseis kiirtes katnud maa.

Elurõõme hellalt kandes,

kaunis oled, KODUMAA.

/Olav Hänilane/

NAUTIGE KA TEISI LUULETUSI MINU PÄEVIKUTEST

KAUNEID LUULEELAMUSI!

Talvises metsas on kütkestav rahu,

puud seismas on valges, peal lumine jahu.

Vaikus teeb kurdiks, ei kuule ka hääli,

metsloomade rada vaid teritab meeli.

Päikese kiired on paitamas latvu,

kollases kullas nüüd hiilgamas need.

Kuuskede oksad täis lumiseid patju,

päikese säras on helkimas teed.

Kas tõesti siin metsas, kus vaikus nii sume,

liikumas keegi läbi koheva lume.

Ehk jälgimas kuskil meid terased silmad,

siin metsas kus talviseks muutunud ilmad.

Eemal on langemas lumine koorem,

tolmune lumi nüüd külmunud veest.

Mets kleidis nii valges saab ollagi noorem,

just nagu mõrsja on seismas me ees.

/Olav Hänilane/

Ka tähtede säras võib kurjus end peita,

end tumeda varjuna maapeale heita.

Ajaloo maskid on tihti neid näinud,

sest kurjus on ikka ka külas meil käinud.

Kuid tõustes taas tuhast me oleme vaprad,

siis karastub jõud ja tunded nii haprad.

Puruks, kui rebides kurjuse trooni,

taas lendlemas õhus vaid armastusnooli.

Kuid kahjuks on kustumas sajandeis mälu,

ja põlvkondadel ununeb saatuslik valu.

Et hoida meist eemal taas kurjuse trooni,

kõik ajaloost õpitud, toetagem kooli.

/O.Hänilane/

Ärge pange täna pahaks,

õnnitleda naisi tahaks.

Naistepäevaks õrnad soovid,

vikerkaare värvis toonid.

Et sul päike taevas säraks,

lapsed head ja vähem käraks.

Täna rõõmu soovin sulle,

Naistepäevaks, palju õnne.

Olen üks mõte, mida sa vajad,

iial sa seda siis minema aja.

Olen kui nukrus, kes pugenud hinge,

rõõmsana tulles viin ära siis pinge.

Olen ka near, mis rõõmu sul annab,

soojust siis südames edasi kannab.

Olen kui helbeke külma käes õues,

tulles su juurde siis sulan ma põues.

Olen veel lootus, mis mägede taga,

unes su kõrval, kui öösel sa magad.

Olen toas soojas ja mahedas tuules,

puhun sul kõrva ,et mind sa siis kuuleks.

Olen ka rannas, kus tormised tuuled,

pritsmeis, mis soolaseks teinud su huuled.

Olen ma…

Aasta lõpp on lähenemas,

tunnidki nüüd vähenemas.

Pandud valmis kanonaad,

ahjus ootamas on praad.

Minutid kui hetki loevad,

sekundites hinge poevad.

Kui siis saabub südaöö,

taevas särama on löönd

Nii siis saabub aasta uus,

kaunid sõnad kõigil suus.

Mis siin ikka vana taastad,

kõigile nüüd HEAD UUT AASTAT

/O.Hänilane/

Kui täna ei paista sul olevat tuju,

öö mis sai mööda, ei paremalt sujund.

Õelus sul ammu on kriipimas keha,

ei selle vastu saa midagi teha.

Õnne ja armastust osta ei saa,

eelkõige sõprus peab elama.

Üksikult olles sa teed õiget otsid,

raskusi kõikjal nüüd tuultega trotsid.

Kui roiskumas süda ja uss sinus närib,

ei ole sul õnne ei edene äri.

Rong mille jaamas kord sõprus sul peatus,

siis helkis seal sära ja peegeldus veatus.

Aastad, mis jäädavalt maetud on maha,

ei pööra neid tagasi siis kui ka tahad.

Helkimas täht, mis säramas taevas,

hoidkem ka…