Kasutaja kalev15 päevik

kalev15
34, Käina, Eesti

15.10.2013

Sombuse taeva all,
sombuste seinade vahel,
sombuseid uudiseid telerist vaatades,
istub sombuse näoga mees.
Akna alt,
vihmapiskade vahelt,
tikk-kontsades daam,
koeraga mööda läheb
ja võlub päeva ainsa
sombuse naeratuse.
Edasi istub sombuse
näoga mees teleri ees
valguse kumas,
mõtleb kas seda kõike,
vaataks kas saatan või jumal,
ehk nii mõeldagi on rumal.
Teeb punase tassi täie kummeliteed
ja sulgeb diivanil silmad.
Ei vaevugi voodisse jõuda veel,
sest unes ootavad päikselised ilmad!


15.07.2013

Kõiki lilli suvelõõsas noppida ei jõua
ka kõige usinamad tublimad käed.
Iga päev palav päike kuid aas elab üle põua,
elaks üle ka tormid ja vihmamäed.
Kõiki lilli küll noppida ei jõua
mu neiu pruunikad käed,
kuid võilill, mis kollakaks värvib ta lõua,
ning kaunist pärga ta juustes ma näen.
Kõik lilled ta noppind on südamesse,
ilusate mälestuste näol,
need ei vaju kunagi unustusse,
vaid meenuvad pärgade toel.


26.10.2013

Tuul teel pühib minema lehed
ja pilved taeva laotusest.
Puhub laksuma lained lahel
ja lennu kajaka tiibades.
Tuul ajab eemale suitsu,
mis tõusmas korstende reast,
ja luulerea kui imelise loitsu,
kisub välja väsinud peast.
Kui sageli ootades tuule vaibumist,
nukralt kirun ta puhumist.
Meenub vaadata soojast toast tormi hea,
kuijust välja minema pea.


Pimedasse suitsusesse tuppa
tungis digitaalne päikesekiir,
roosa lootuse lint seotud sappa,
et ekraani ja inimaju vahel teha üks tiir.
Selle tulemusel loodi sõnu ja lauseid ning ridu,
mille olemus positiivne näis,
neis olla võis ju ka vigu,
kuid nõnda kõik käib.
Kuid varsti kiir läks ära
ja vaikseks ning nukraks taas jäi.
Tuhmus lootuse sära
ning sügis taas toas käis.


01.10.2012

Kus on mu kohvitass,
akna taga triibuline kass
sügab käpaga pead,
sügisesed ilmad pole head.
Peavalune hommik taas,
pool päeva vist pikali maas.
Kriipivalt varjuv kitarr,
silme ees virvendav virr-varr.
Leian end mõtlemas taas,
miks lilledes tühi see kirju vaas.
Pole vast kinkida kellelgi lilli,
pole ka kellegilt saada neid.
Pikk ilu peab tagasi pilli,
peagi parandame päid.


16.06.2014

Olen justkui lämbumas suveöö soojusse ja su parfüümi,
kuidagi veel võin videvikus tuletada silme ette su volüümi.
Kuigi siin pimedikus ei saa näha su silmade värve,
mälestus neist üleskütab mu meeli ja närve.
Mul sinust jääb suveöös vaid tunnetus ning hääl,
seepärast eriti ei hooligi, kui paar tundi ei näe.
Puude varjust lõke äärde justkui jääl,
jalg ebaledes otsimas rada,
pimedusest ulatad sooja käe,
öelda pole vajagi sõnu sul sada.
Su nägu joonistub valguse vihus
sama pahepalgeliseks kui ööpäev,
midagi tuttavat äratab see minugi ihus.
Pool nägu nähtav, pool peitab end öös.


04.10.2017

Lõikelilled kuivamas pliidi kohal pesunööril
nagu vana-Egiptuse laibad välja näitusel.
On sügis ja tuul vihmasel köögit
ähvardab rebida aknad oma seinaselt jäikuselt.

Ja otsa ei lõppegi vihm
kustkui vihaga kallab.
Külma tuule jäine rihm
kui näol peksaks ülevalt alla.

Kuid lilled kuivavad ära
ja seovad endas kohvi ning praekartuli lõhnad.
Tegemata suuremat kära
istuvad talve läbi aknaklaaside süles.

Lõikelillena läbi aastate eksiteerides
sa tegelt ei suregi ära,
sest surnud olid juba sündides
silmis Tšornobõli sära.


07.10.2014

Vihm koputab aknale
ja tuul vilistab ahjulööris,
külmus toas kiirustab ärkvele,
linade, tekkide, patjade pööris.
Aurav kohv tassis soojendab käsi,
võileib tagab taustaks eluisu,
ilmateade raadiost kummikuid käsib
kuid loodus silmi end vaatama kisub.
Kõledus peagi läbi jaki poeb põue,
kindad sallid kõik endaga kaasa õue.
Nohu ja köhagi kaugel ei ole,
kuid ikkagi sügis polegi kole!


25.01.2014

Jäälilled mu aknal, justkui sinule mõeldes
keegi maalind nad,
kahjuks sinuga koos neid siin enam vaatada
ma ei saa.
Valged pütsid põõsastel ja valged kindad ostel,
keegi valgesse riietand nad,
kahjuks kevade päikese soojas peagi
peavad ka sulama nemad.
Väikesed purikad räästas justkui naljaninad,
keegi sinna kasvatand nad,
kahjuks neid oma väikesest aknast ei näegi mina,
selleks välja pean astuma.
Jäälilled mu aknalt vaid viivuks sulatab su hingeõhk,
sinna mustris kindaga joonistad sõnad, millel eriline rõhk
ja peagi jälle jäälilled neist kasvad üle,
kui poleks olnudki sõnu, ei avane uks, keegi ei tule.


04.07.2015

Peale kasti tarbimist alata võib mäng,
mustad ruudud korke kõik joodud on täis,
aus mäng võidu kaotuse ja mälu peale,
kiirelt kaob kaotusvalu ja äng,
küll järgimine kast aitab teisegi laua reale.
Lõke kumas täituvad kõhud ja ruudud,
peagi mängijatest tulla võib puudu.
Sääskede suminas taevasse sättib end kuu,
sütte praksutes tatsub jalg, matsub suu.
Hea muusika, rand, soe vesi ning see meeletu mäng,
kergesti kukkuvad laualt korgid,
kärmesti avanevad uued joogid,
öösse sositatud salasoovid,
et ei oleks siin laua all mu tänane säng.


Päevikud
Päevikute uuendamine toimub iga 5 minuti tagant.