Kasutaja kalev15 päevik
Kuu kiirtes sädelevad helbed
vanade puude raagus okstel
ja kollakad tähed nii selged,
universiumi südame tuksed.
Lumele jätmas jalajälgi,
üksik jalutaja paar,
ja justkui nende järgi
on jõlkuv udu kaar.
Nii vaikselt, laternate valguses,
laskub küla peale öö,
ning peagi uue päeva alguses,
saab hoo igapäeva töö.
Peakohal puulehed ja lehtede vahelt paistavad pilved,
võrkkiike õõtsutab soe tuul, lõkes krõbisevad sõed helged.
Vaid looduse helid mind hoivad justkui oma süles,
kardan külmas talves ärgata sest unelmast üles.
Punane kera vaikselt vajumas merre-
päikese loojang vist või tõus,
midagi mõnusat ringlemas veres-
asi vast suve sooja jõus.
Aja arvamisest ammugi ei adu ööd ega mütsi
võrkkiikest vist kunagi ei hakkagi saama püsti.
Vaade ja vaikus ning selle laiskuse paiku
kupjalt nuuti või sinepi maiku,
et ajaks pruuni kere sest võrgust välja,
ah silm vajub kinni ehk unes saab nalja.
Tuulest viidud on juuksed,
kelmikalt lehvimas leek.
Tantsuvõtted on uudsed,
kokteil muutumas veeks.
Pidu on pidada pikkalt,
enne hommikut rahu ei saa,
peagi küsid siis plikalt,
kuhu lähed magama.
Vorstid küpsevad süttel,
ka südamed hööguvad sees,
siis neiugi vaimukalt ütleb,
viin lolliks sind teeb!
Puhkevad pungad ja voolavad veed,
puhkavad jungad ning käravad teed.
Tänavail taas liiklust siin näeb,
väikesel saar keset merd ja jääd.
Kollasem kiir silitab põske,
enam ei pimedus hommikul tervita mind,
katuselt sulanud lumigi raske,
linnulaulus võib puhata hing.
Pajutibudki varsti lehtedel annavad teed,
kuulutavat kena kevadet,
kuigi pisut pean ootama veel,
et jõuda sooja suvesse!
Hing karjumas üksikul väljal
väetina varjumas tühjuse taustal.
Sügisena närbumas hääletult sees,
torm lainedega puhastust ootamas ees.
Vihmana pesta puhtaks oma tundeid ja mõtteid,
tormina segada tunnete-vett,
kaotades jalgealust, seda tagasi võttes,
ei saagi elut oodata vaid mett.
Andes lahkelt endast tükke,
mõtlematagi sellele, mis vastu saan,
suudan ehk südames süütada lõkke,
mis leekides igavest võiks põleda.
Siia kiviklibusel rannale jääkülma vette,
siia, kus linnud pesi teevad männi okasale,
siia mere piirile, maa otsale
sel südames liig kauaks piiri tõmmanud ette.
Siia, kuhu lootus ja armastus tulevad surema,
siia vahuste lainete, kivide vahele,
siia, kust kunagi ei saagi ma tulema
tavaellu tagasi probleemide rahese.
Siia, kus loodus ja loodu sulavad ühte
Siia, kus sügistuul vahtralt kiskumas viimast lehte,
Siia, tuule varjust lahte,
vist ei mahugi luuletajat kahte.
Istun pisikeses kambris, siin akent ei ole
ja polegi vaja, sest avanev pilt oleks kole.
Seinu määrib kollentand tapeet,
paberile vedand read on mingi esteet.
Istun kambris aegu näinud tugitoolil,
hiir ja klaver internetikiirteel roolis.
Ma küll ei asu vangikongis
kuid lahkuda niipea kah pole plaanis.
Vahel vilgub lae all lamp,
või pudeneb riiulist Mein Kamf,
kuid see ei sega minu rahu,
vaid esile toob erilise vaikustahu.
Vihmapilvede vahelt piiluv päikekiir,
loojangu eel punastav taevatiir.
Varsti saab vaadelda tähti,
kui võililli aasa tumedal taustal.
Sarnast sära su silmis kord nähti,
nüüd oled vaid numbrid kaustal.
Tuul tühjail tänaval lennutab kolletunud lehti,
just nagu kord keerlesid mõted su peas,
enam sul seadused, reeglid ei kehti,
oled lahkunute, inglite seas.
Mis muud mul jääbki nüüd loota,
et surmaga ei lõppeks veel kõik,
kuigi teda üldse ei oota,
asetan su hauale õit.
Uitab üksida otsides ringi
tuhandeid, hüljatuid, ununend hingi.
Väljadel väljas poolpaljad ja näljas
mäluta otsivad, kes kord olid.
Vahel meenuvad leekides kodud või talud,
jääkaane all järved või metsa salud.
Harva leiavad end oma eneste majast,
vanad toolid on tühjad ja rohtud rajad.
Ehmunult vaatavad haudadel kivid,
seal tardunult seisavad tontide rivid.
Üksinda seisan nende seas,
tean kõik see on uni, see mu peas,
kuid kuidagi hirmuvav ärkates näib,
et seinakell tagurpidi käib.
Elu elatakse mälestustes,
sest hetkes kõike mõista võimatu näib.
Pisiasju, mida märkad meenutustes
tõsiasju, keda teretad kuis aeg edasi käib.
Hoomamaks seda tohutut süsteemi,
mõistmaks oma elu skeemi
keegi meid ei õpeta, ei aita,
lõpmatust vast polegi ehk vaja mõõta.
Tulena põletada puhtaks tunded
tuulena viia eemale valu,
kaljuna püsida kuuldel
veena vedada elu.