Kasutaja kalev15 päevik

Ekslen ses öös,
sest otsin endas seda luuletust,
mis näole tooks naeratust.
Kahjuks vist seda leida ei suuda
oma piinlevalt palavas suitsuses toas.
Pilvedki katnud kõik tähed,
udu kui tekina end niidule heidab.
Olen taas ses kukruse joas,
mil lõpu toob vaid tõusev päike.

Kahetsusvalu, mis kahvatab päikse,
seab sisse end hinge,
südametunnistus justkui äike,
loob talumatu pinge.
Sõnadesse panna, mis pulbitseb sees,
rahuliku pinna all kibedalt keeb,
on raske ja sageli näib,
et minulgi üle jõud käib.
Soov võtta tagasi öeldu,
põletab nurkukest südant,
tea, et tõsiselt polnud see mõeldud,
mis nii valusalt kõland.

Ekslikud mõtted uinuvas peas
teelt kisuvad kõrvale.
Unistuste tuuled teistegi seas
puhuvad kenasti unele.
Unes näed lilli ja liblikaid,
suve päikest randa ja kuud
ning enne kui ärgata jõuad vaid
õues näed midagi muud.
Kukkuvaid lehti punaseid õunu
ja lõputa vihma ning tuult.
Peagi talve külm sooja naeru
puhub su kelmikalt suult.
Enne kui jõuab see külmus
naudi kuni vähagi saad,
sest peagi kohal on julmus,
mis külmeb mere ja maad!

Inim-mõte vaba olemuse sundimine
poeesia raamidesse.
Enese ja keele tundime,
mattutes psüühika kraavidesse.
Kusagilt indiviidi seest
süttib säde,mis loob luuletuse.
Ei pääse autorgi selle eest
mis tulla võib temale pähe.
Võideldes paberi sulega
või klaviatuuri klahvide klõbinas,
mängib ta sõnade tulega
hing loomingu värinas.
Meeletus hulgal on sahtli põhjas praaki,
mis ainult temal on teada.
Lugeja vaid näha saab saaki,
mis autor kiitnud on heaga.

Raske lumi aknale trummeldab kui trükimasin,
iga helves nagu trummilöök, lõikamas läbi lihast ja luust.
Tuul lõõtsutamas klaasi taga, minu uni habras, kasin,
tekk üle silmade, uue hommiku nii leian eest.
Kaks kassi kui kapsad keerlemas köögis,
kohvitassi read riiulis nii ahvatlevad.
Naabrimees trepiesist väljas röögib,
minu sisemaailm keerleb, päike kahvatumas.
Silmis võileib, soe tass magusa musta veena
toob justkui elu tagasi mu tuppa ja hinge.
Lumesahk jõhkra kiusajana teeb teele,
majade vahel selgelt piiritletud ringe.
Vaikselt algav pühapäev nagu täitukski millegi pühaga.
Kuigi kalender räägib:"Talv veel pikk on ees!"
Tasa unest ärkava väikese külaga,
võib sellisest talvest meeldiva rahu leida mees.

Silmist peegelduv kõiksuse tühjus,
maalib sust sünge pildi valgele lumele.
Maneeridest kiirgav eneseuhkus,
haigusena saadav vist viimsele unele.
Sõnatult läbi elatud soovide kaootiline kaugus,
mõttede lõpmatu tulv.
Kauge tähe südant lõhestav soojus,
turgutav uni kui teadvuse surm.
Peegeldus pildist, mis fookuses väljas,
viitamas killustund minapiltide väljas,
karjumas mittekunagi saabuva korra järgi,
on sama lootusetu, kuid lõpmatuseni lõbus.

I was the one who let you in,
you were the one who liked to sin.
I was the one with naive dreams,
you were the one with crazy screams.
I am the one with a broken heart,
you are the one with dark soul.
I am the one on a flowered cart,
you are the one who don´t think i smell foul.
I am the on under 6 feet dirt,

Must, valge, must ja tumedad silmad,
ruudud ja ringid ja soojemad ilmad.
Valgemad ööd ja pikkemad päevad,
süda sees lööb, veel kestavad vaevad.
Su lummuses ärkan taas öösiti hilja,
kuu kiirtesse poetan salapisarad tasa,
kuigi mul ammu oled pööranud selja,
sind unustada ei saa ega ka taha.
Must, valge ja must, su tumedad silmad
mind püüavad unenägudes võrku
siis kui jälle avan enda nukrad silmad,
elan uuesti mälestusi nii ilusaid, hõrku.
Kontrastid on karmid une ja ärkvel oleku vahel,
näeks juba lõppu sel valude rahel.
Süda ei anna vist ealeski rahu,
et kõik, mis hea vahel pähe ei mahu.

Tihti nagu laid karjamaal,
mis sügiseti lahevetese upub,
ja kevadel maaga üheks taas saab,
tunnen end sarnaselt, üksinda.
Sage lainete voog lihvimas teravaid nurki,
suviti karjamaal salaja joonistuv sügislaiu kontuur,
pilk veel veatult suudmas püüda ilusaid hetki,
mida tuhmistama kipub rutiini võigas puur.
Laiule seltsiks kadaka punt,
justkui tort kirsil või kriipsu all punkt.
Minulgi külmale seltsiks soe süda,
kuigi kest ehitatud kaitsmaks teda.

Vihmale, tuulele vastu kindlalt veel seismas on sein,
telefonid siin enam ei vasta, tänavail justkui on lein.
Kuid surnud siis kedagi pole ja elavaid vast mitte ka,
akendes tuled ei põle, ja kolletund lehti keegi ei riisu maast.
Läbi tolm-märja klaasi vaid vaatan
kuis tuul ja vihm peksmas pargipuudelt viimaseid lehti,
jõuluks ei kuuske, ei ehteid, kogukonna pühad siin ammu ei kehti.
Aeg vaid armutult edasi tõttab.
Lumme ehk see aastagi upub väikene küla
ning enne kevadet vabaks ei sula.
Tühjusest ning üksildusest saab rahu
ja keegi enam mu maailma ei mahu.