Kasutaja -liiakene- päevik
Hommikul ärgates vaatan aknast
kuidas tuul vuhiseb ja taevaluugid
ei pea enam kinni ja külma vihma
sajab krabinal aknale ja tuletab
melde varsti käes päris kõle sügise...
Õue ma läksin ja oh kui külm
tuuleke kohe puhkus näkku
ja külmad vihmapiisad sabinal
vastu nägu poetavad endi külmi
tilkkasid...
Aiamaale minnes on südamesse
kolletunud lehed ja närtsinud
lilled ja vaaguvad viimased
õiekesed külma tuulekese käes..
Tõin vaasi veel kauneid viimaseid
õisi ja pisara olid neil peal
ja tuppa tõin vaasi ja kuivasid tilgad
ja kauniks õikesed läksid pea....
Soovin südamest sügise kaunist…
Uuel aastal algad uue innu, õhinaga
uuel aastal käid sa need
seni tundmatud olnd teed
kohtumised, kohtamised
ja ka rasked ohkamised
uuel aastal rõõmud, mured
uued tujud mõtted, teod
Aasta pärast jälle siis
vanaks saand on aland uus
aasta pärast hardud taas,
meenub möödund aja raas
et see aeg saaks kiirelt mööda
kohe alga uue tööga
uued mõtted tee sa teoks
enne kui läeb lõpu peoks!
HEAD UUT AASTAT !
Ongi suvi läinud
ja kätte jõudnud soe sügise...
Ei ole enam palju õitsvaid lilli
alles on jäänud seemnete rodu...
Külvamas endid nad mulda ,et kevadel
ärgates endi pisikesi ninakesi
päiksepoole sirutamas
helerohelisi otsakesi...
Puudel lehed endil näittamas kirevaid
külgi ja maatki vaibana kattmas need
värvide toonis,sahisevad
lehekesed jalgade all...
Ei näe enam seenekesi kes
kasvasid ja nüüd on
pugenud peittu
värviküllasevaiba alla...
Annid saavad varutud talveks
ja maad aind täittuvad mustamullana
ning rohigi hakkab kolletuma
ja talveunne end varstigi seadma...
Ongi kaunis suvekene
selja taha jätnud
kauneid päevi ,nädalaid
ja kuid...
Kätte jõudnud sügise
ja kuldseks muutuma on kauniks
värvikirkkaks puudesalud,
lehed kolletuma
hakkavad ja maad
siis kaunistama
hakkavad värvirikkad toonid...
Metsa minnes näha
kuidas lagedaks
kõikk muutund on
ja tõmmukad
end näittamas on end..
kaseriisikad roosad
ja soopeal
jõhvikad ja pohlad
punetavte põskedega
naeratamas ja sillerdavad
päiksekäes ja kaunis
sügisene hingeke on mulle
väga südames....
Varsti jälle
allad käima hakkavd
ja kõikk kustub elusolend,
tukkuma kõikk taimed
jäävad ja talveunne
sättimas on end...
kaunist sügist kõigile,...
Eile ma keetsin munakesed ära ja said kenasti korvi pandud.....Aga kuidagi ära kadusid kuhugile korviga ...Täna härgates ma lasin väikesel inglikesel munakorvikese üles otsida...oh kus oli üllatus ja sinna oli jäänud väike armas jänkuke korvi juurde tuttu värvilisi munakesi valvama...Mul ei jäänud muud üle kui jänkuke ka tuppa rõõmuks tuua koos värviliste munadega...Kõigile soovin südamest kauneid värvilisi munadepühi .....
Ärkkad hommikul ja välja läed
juba jahedaks läinud on ööd..
Kastehelmed läiklevad
kortslehekese serval ja
veetilgana kukub
päikesekäes sillerdab
ja meenutab nutupisarat..
Juba metsades kolada saab
ja seened end näittavad
hellalt endi peasid
ootavad kojutoomist
ning talveks
sissetegemist ja
täitmas me sahvreid.
Aiamaal lilled on
õitsemas ja lõpetamas
oma õitemere ja seemneid kuhjaga
külvamas uuesti
järgmise aasta
heaks...
Mulle kui südamesse jäänud alatine aastas üks kord see kaunis jõluootus...Mõõdunud on Mardid ja Kadrid...Ja peagi juba käes ka esimene Advendipäev ja nii mõõdub nädal ja teine ja ongi käes see imeline jõuluaeg...Ilus on kui igalpool on ehitud kuused ,aiad .põõsad ja igasugu kaunite tulukestega mis mulle südamesse toovad soojust ja igale hingele südame teeb soojaks ...Kus kodusoojusetunne on kui jõuluajal neil külas saad käia ja meeles pidada oma lähedaste seltsis ...Kuuseokstelõhn on jõuluajal küünalte soojuses hoopis teise mõnusalõhnaga....Kõigile südamest soovin peagi saabuvat jõuluaega ....
Kirev ja vastuoluline maailm,
nii palju erinevaid värve...,
nii sügav on tunnete kaev,
ja mitu kirede järve.
Armastusest vihkamiseni
on vaid sammuke väike,
sõbralikust naljast pilkamiseni...,
sinna jõuda on kohutavalt kerge.
Välimus võib sageli eksitada,
ja hinge ilu me märkame hilja.
Armastus võib suure valu tekitada,
mitte alati kannatus kanna vilja.
Nii kaunis ja armastatud roos
torkab veriseks hoolitsevaid sõrmi,
aga tema väline ilu ja uhke poos
toidab paljusid januseid hingi.
Teeserval laisalt vedeleb kivi,
ta peale komistad pimedal ööl,
ta hall ja sa ei tea ta nime
ja…
Tahaks kuidas kõikk
kaunis ja ilus oleks
kuigi muresid ja kurbusi
on millegi pärast veel...
Küpsenud marjad ja õitsvad
lilled kõikk näittavd enid
ja kuidas põõsastes
saab sahistatud
marju korjatud ja muutkui
pliidike tossamas ja hea
mahlalõhnake
ninasse toob meelde
kohe sügise..
Vaarikad juba läbi
ja metsas mustikatki
ära korjatud
ja linnukesed mõtlevad
nende toidupalake
läinud
ja meie keldritesse
toonud on maitsvaid
hoidiseid lademetes kuhjunud...
Aga kaunid lillekesed veel õitsemas
ja valged gladioolid õitesse puhkenud
pead jaastrad ka armsaid
õiekesi lahti ajamas endid....
Kallin ja kaunist suve…
Miks küll saatus kurvaks teeb meid,,,pillutab sinna nii üht kui teist...Asu ei ole siin ja rahutu on sisimas hing...Petnud on saatus ja naeru enam ei näe hing...Olen mõtteis ,,miks omad on kuidagi kaugele tõuganud sind..Ei ulata sulle keegi abistavt kätt kui raskused ülepea kuhjunud on...Kuigi soovinud oled kõigile head aga ikkagi keegi süüdistab sind...Murede pilved need murravad pead ja taeva poole ma ulatan käed ja palun abi nii taevaselt isalt kes kõikki suudab lohutada ja aidata õigele teele...ei soovi kellegile kuristikke ega paha ei valu..Ei süüdistusi pole keegi teeninud enam...Hoitkem üksteisi ja ärge pillutage kodaraisse kaikkaid mis pole tõsi..kallid kõigile…