Kasutaja aleks30 päevik

aleks30
62, Põlva, Eesti

...Kohalike täitevvõimuorganite ehk valla-ja linnavalitsuste õigusi suurendati kohalikke elaninikke esindava volikogu arvelt.Haldusterritoriaalse reformiga muudeti alevid sama nimega linnaseks ( vaid Võõpsu slev liideti Räpina vallaga) ja linnad jagati omakord klasiidesse.Tallinn pealinnana jäi eraldi klassi.1937.aasta PS sätestas kohaliku omavallisuse kohta:,,Kohaliku valitemisala korraldamine ja kohalike elualade arendamine toimub seaduse alusel kohalike omavalitsuste kaudu.''Kohalike omsvalitsuste nimkirja enam ei sätestatud,kuid nähti jälle ette teise kohaliku omavalitsuse tasandi ehk maakonna loomimine.PS-st oli välja jäetud ka võimalus teostada kohalikku võimu riigi eriasutuste kaudu.Kohaliku omavalitsuse õigust uurinud Vello Olle hinnangul võib seda regulasioooni pidada varasemetega võrreldes läbimõedumaka ja süsteemsemaks ning need sätted ei olnud ka iseenesest demokraatia põhimõttega vastuolus.1938.aastal andis president dekreedina välja maakonnaseaduse.Maavolikogu liiikmeid ei valinud rahvas,vaid valla-ja ilnnavanemte täiskogud.1934.aastal sisse viidud Maavanem oli ühelt poolt maaomavaltsuse juht,teiset poolt riigi esinaja maakonnas ja allus oteselt siseminitrile.Peale selle säilis valiususe juba 1934.aastal sisse viidud õigus kinnitada ametisse omavalitusjuhte,reguleerida omavalituste töökorraldust jm.Omavalitsuse pädevuses olevate ülesannet hulk uute seadstega pigem kasva,ehhki neile laekuvad maksud jäd peaaegu endisks.Riiklik järelvalve omavalitsuse tegevuse üle muutus ajavahemikus 1918-40 järjest tugevamaks Kui aastatel 1918-34. toimus järelevalve kohaliku kontrolli põhimõttel ehk järelevalveintantsid pidid kohalike omavalitsuste õigusvastaste aktide tühisatamiseks pöörduma haldukohusse,siis 1934.aastal mindi üle keeluprintsiibile.See tähendas,et järelvalveoogan võis oma keelva aktiga tõkestada teatud tähtaja jooksul kohalku omavalistuse õigusakti jõustumise.Keeluprintsiip säilis ka1938.aasta reformi järel.

,, HALDUSÕIGUSE JA PROTSESI ÕPETAMINE NING TEADUS TARTU ÜLIKOOLIS 1920-40.''Ddsti Vabariigi algusaastail pidi haldusõiguse õppejõu puudumise tõttu seda ainet õpetma riigiõguse professor Nikolai Maim.1923.aastal kanideeris TÜ haldusõiiguse orofessoiks koos kahe teise kandidaaga Bdapesti ülikooli eradotsent ,ungarlane Istvan Cskey (1889-1963).Ta oli õppinud Kolozvari ( praegu…


...Õiusriigis ei teguse riigiasutused omatahtsi ja meelevldselt või ülemate suvaliste korralduste järgi,vaid õigusega seatud piirides.Nagu on märkinud 1932.aastal TÜ-s doktorikraadi kaitsnud ning aasta hiljem haldusõiguse professoriks saanud Artur Tõeleid-Kliimann,oli ,,Eesti põhikord rajatud kindalt sõnastatud õigusriiiklikele põhimõtteile.Selline põhikord nõuab,et iga õguslku küsimuse lahandamisel lähtutaks Põhiseadusest.''Riigi-ja kohaliku omavalituse asutuste korraldust,nende pädevust,õigusi ja kohustusi ning õiguslikku tähenust omavate otsuste või toimingute tegemist,aga ka nende suhtlemist isikutega,samuti isikute õigusi ja võimalusi end kaitsta riigi omavoli vastu reguleeerivad haldusõigus ja -protsess,mida Eesti Vabariigi algusajal nimetati veel adminstratiivõiguseks a -protsessiks.1930.aastateks oli eesti õiguskeel jõudnud haldusõiuse terminini.Vabariigi algusaastail lähtuti valitsusorganisatsiooni asjus endiselt Vene keisririigi seadusest,haldusõiguse  ja - protsessi sisulided põhimõttd seati aga järk-jätgult alusele,millel põhines tollal modrnne läänelik haldusõigus.Vabariigi Valitsuse ja ministeeriumide korraldamise seadusega 1929.aastast moderniseeriti ka valitsusorganisatsioon.Nii tollase haldusõiguse teaduslku seisu kui Eestis kehtinud haldusõiguse ja -protsessi juriidilese analüüsi leiab Artur Tõeleid-Kliimanni põhajalikusst doktoriväitekirjast ,Admintratiivakti teooria''(1932).Uus haldua-ehk adiministratiivmenetluse seadus kehtestati presidendi dekreediga 30.detsembril 1935.Selles oii reguleeriud ametiasutustes menetluse algatamise ja läbiviimise kord, tõendamine,ametnike pädevus ning ,,kabamine ametiastmelises korras'' ehk vaidlusmenetlus.Kohaliku halduse teostamisel järgiti nn riikliku omavaliususe põhimõtet ,käsitedes kohalikku omavalitust riigihallduse osana,millle ülesanne oil riigivõimu teostamine kohapeal.1920.aasta PS-s oli oli see põhimõte määratletud järgmiselt:,,Omavalitsuse kaudu teaostab valitsemist kohal riigivõim,kuivõrd seaduses selleks ei ole loodud eriasutusi.''Ka kohaliku omavaitsuse puhul tuleb rääkida Vene keiririigi pärandist,sest 1866.aasta vallaseadus,mis reguleeris kohaliku omavalituse korraldust maapiirkondades,kehtis muudatustega veel kuni 1938.aastani.Alles 1937.ja 1938.aastal võeti vastu uued aktid:vallaseadus,linnaseadus ja maakonnaseadus.Eestis oli kaheastmeline omavalitsute süsteem:esimesel tasandil,vallad,alevid ja linnad ning teisel tasandil maakonnad.Kohalikke elanikke esindas volikogu.Täidesaatva võimu organid olid vastavalt valla-,alevi,-lnna-või maavalitssed,mis koosnesid selle juhist,näiteks vallavanemast…


...Samas oli Riigikohus PS enda tõlgendamisel pigem konsevatiiivne ja lähtus rangelt PS sõnsstusest.Eesti Vabariigi okupeeimine 1940.aasta tõi kaasa Riigikohtu likvideeimse.Viimane istung peeti 31.detsembril 1940 Talliinnas.Nii Riigikohus ise tema võimulus teostada põhiseadulikku järelvalvet pidid kaduma Eesti õiguse areenil,kuni oli võmalik taastada iseseisev Eesti Vabariik.Peale üldkkohtute oli ka erikohtuid,näiteks välikhtud ja aõjaväekohtud oma kohtumenetluse korra ja karistusseadustikega,samui priisikohus.Arrutluse all oli ka võimalus seada sisse eraldi noorsookohtud,kes oleks tegelenud alaealiste vastu esitatadud süüdistustega.Nende erikohtute sisseseadmiseni ei jõutud.Kohuteks ei saa pidada vaeslastekohtuid,mis olid asutatud juba Rootsi valitsuse ajal 17.sajandi ja tegelisid ka 20.sajanil Eesti Vabariigis eestkoste asjadega.Ehhki nime poolest kohtud,olid need olemuselt haldusorganid.Sama lugu oli vallakohtutega maal,mis muutusid kohtutest pärandvarade hooldamise,hoolekande ja eestkostega tegelevateks haldusasutusteks.Ka aastatel 1920-26 tegutsenud 12 hoolekandekohut suuremates linnades olid samasugused järelvalveasutused,mille võimkonnas olid eestkoste-ja hoolekande asjad,mille väärtus ületas 100 000 marka.Õiguse toimimise eest hoolitsevad peale kohtute ja halusorganite ka muud institutsioonid.üksikisiku õiguste kaitsel täidavad eriti tähtsat rolli advokaadid,kes pasavad osutama õigusabi.Eesti Vabariigis tegutses advakatuur pärasr revolutsiooni-ja sõjaaja segadusi 1919:aastast jälle vaba elukutse esindajaid ühendava iseseisva kotporisatsioonina,mida juhtis vannutatud advokaatide nõukgu.Advokaate oli eeslastest juristide seas juba enne I maailmasõda võrdemisi palju ja nad paisid silma nii üädise ühiskodliku aktiivsuse kui ka näiteks õigusalase rahvavalgususliku tegevusega.Esimsed eestikeelsed õigusajakirjad ilmusid juba enne eestikeelse ülikooli või Eesti riigi rajamist.Aatatel 1909-14 Peterbuis ,Tallinnas Tartus välja antud ajakirjad Seadus ja Kohus,Õigus ning Õigus ja Kohus olid omapärased õiguabivahendid,mille kaudu nooed eestlastest advokaadid püüdsid oma rahva hulgas levitada õigusteadmisi ajal,mil seadused jms olid kättesaadavad vaid vene ja saksa keeles.1920.aasta 1.jaanuaril oli suur osa advkaatidest veel Vabaussõajas nin…


...  1920.aasta PS järgi riigikohtuniud ametisse Riigukou.Teiste kohtunike ametiss nimatamine oli Riigikohtu pädevuses,kui nad ei olnud seaduse järgi valitavad.Kordr,et Riigikohus valib ja nimetab kohtunikud,kritiseerisid mitmed poliitikud,nende hulgas ka Konstatin Päta.Ta leidis,et nii on esimese ja teise astme kohtunikud seatud Riigikohust sõltuvussse ja nad ei saa olla iseseisvad oma otsuste langetamisel.1933.aasta PS muuatused andsid kohtunike nimetamise õiuse tiigivanemale,1937.aasta PS presidendie.Samas oli tema valik piiratud Riigikohtu esitatud kandudaaditega.Riigikohtu loomisest saadik oli küsimus selles,kas Riigikohus peaks asuma Tartus või Tallinnas.Konstantin Päts pooldas algusest peale Talllinna,ka 1927.aastal taas üles kerkinud vaidluses.Riigikohtu esimees Kaarel Parts,et Riigukohtu asumine Tallinnas võib mõjutada eriti halduskohtupidamist,karta võis ka Riigikohtu kaasamist erakonade poliitilsse võtlusse ja kõrgeima kohtu allutamist Riigikhtule.Sellest ajast sümboliseeris Riigikohtu asukoht Tartus kohtuvõimu sõltumatus..Seetõttu oii eriti tähendusrikas Riigikohtu üleviimine Tallinna 1935.aastal,mis tähedas teatud määral ka kohtuvõimu sõltumatuse piiramist,kuigi mitte enam Riigikohtu poolt.Partsi sõmul oli Riigikohtu nii kiire üleviimine Tallinna tõlgendatavpoliitilse võimu soovina Riigikohut pollltiselt ,,ense abiks'' kasutada.13.juunil 1934 kehtestati ka kohunikele vanuse ülemmäär:,,Riigikohtunikud,Kohupalati vanem esimees,osakonna esimees ja liikmed võivad ametis olla kuni 70 aasta vanuseni,kõik teised kohunikud aga ka kohtu-uuiad kuni i 65 aasta vanuseni.''Toomas Anepaio on leidnud et Riigikohus sel ajal toimunud kohtnike põlvkonna vahetus oli osaliselt tingitud loomulikust protessist,osallt uuest vanusepiirist.Uurides madalamate astmete kohunike amitisse nimatamist,leidis Hannes Vallikivi,et kuna 1938.aastast lubas seadus presidendil nõuda kokku kuuse kohtuniku või kohtu-uurija kandidaai esitamist,suurendas see täitevvõimu osutusvõimu kohtunikkonna kujunamisel-valikusse sattus rohkem kandudaate.Praktkas kasutas Kontantin Päts Vallikivi hinnangul oma suurenenud võimu aga vaid ühel korral.Eesti Vabariigi kohtutele oli võrreldes teiste kaasaegsete riikide kohtutega antud küllalt kaugeleulatatuv kontrolliõigus põhiseaduslikkuse jäelvalvel.Erinevaalt Austriast…


...Jaoskonnakohtunikud lahendasid ainuisikuliselt esimese astme kohtna nõudeasju väärtusega kuni tuhat krooni ning kriminaalasju,kus karistusena oli ette nähtud pesmiselt rahatrhv,aredt või vangimaja.Pärandivaidlusi ja elatise nõudeid arutas jaoskonnakohus olenemata summa suuruset.Rahukohud nimetati reformiga ümber ringkonnakohytureks,neid oli endiset neli:Tallinnas,Tartus,Rakveres ja VilanndisVarasem Kohtupalat nimetati ümber Kohtukojaks.1938.aatal riigihoidja dekreedina antud kohutute seadustikuga muudatusi kohtute strukuuis üldlaselt ei tehtud.Küll aga loodi Riigikohtu juurde eraldi distiplinaarkamber kohtunike ja kohtu-uurijate rikkumiste uurimiseks,ehhki nende distiplinaarrikkumised olid Riigikohtu pädevuses olnud juba varemgi.Muudatus seisnes selles,et nüüd võis ka kohyuminister Riigikohtule distiplinaaruurimise algatamise korralduse anda,kui ta leidis ,,kotuasutises aeglast asjamist,töökuhjumist või korraldusi''.Kohtu-uurijad teostasid kohtunike kõrval eripärast kohtuvõimu:nad viisid keerulisemates kriminaalasjades läbi eeluurimist ja võisid näiteks kuulutada isiku tagaotstavaks või kohaldada sundtoomist.Seetõttu olid neile kvalifikatsioonnninõuded kohtunikega samasugused.1918.aasta lõpus,kui Eesti kohtud pidid rööd alustama,oli suuri raskusi nende komplekteerimisega.Senised kohtunikud olid peamiselt vene või saksa päritolu ja palud nest ei olnud enam Eestiski.Eetlased olid varem  saanud kohtuts karääri teha eelkõige Vene impeeriumi teistes osades..Kohapeal oli eestlasi vaid valla -ja ülemrahvakohtutes,mis 1889.aasta Baltti provintstde kohturefotmiga olid lülitatud riiklikku kohtusüsteemi.Eesti Vabariigi kohtutesse inimeste leidmist raskendas ka see,et õigusteadust õppinud eesti soost juristid olid I maailmasõja ja Vabadussõja tõttu seotud muuga või soovinud advokaadi ametit vahetada kohtunikukoha vastu.Toomas Anepaio hinnagul võis Eesti Vabariigi sünnihetkeks olll umbes 240 eestalasel lõpetatud või omandamisel juriidiline kõrgharidus.Samas ei olnud ksa aega uusi kohtunikke ette valmistada.Nii vavaldaski kohtuminiteerium 22.novemril 1918 üleskutse ,,Õigusteadlastele ja kohtuttegelastele'':,,Isikud,kes õigusteadlase hariduse on saanud,kui ka need,kes enen kohtuametites on teeninud ja soovivad Eesti Vabariigi kohututes kohunikena ehk kohtu-uurijatena või prokuröri abilena teenida,palutakse oma reenistusse astumise soovisid avaldada.'' Sellelre üleskutsele…


...Alsealiste erikohtlemine oli tollal rahvusvaheliselt leviv uus nähtus karistusõoguses.Ka vaimuhaiged ei olnud tavalisel moel karistatavd.Ülejäänude puhul olid olulised eelkõige äärmused.Ühel poolt pidi uus karistusõpgis andma võimause rängalt karistada ,,tõelisi ühiskonna vaenlasi'',teisalt aga aitama parandada ,,eksinud kurjategijat,kuivõrd see üldse võimalk'' oli.Saarmanni hinnangul oli uudne ja olulne ka KrS-s §-s 65 sisalduv elukutselise kurjategija määratus:isik,kes süüteo korda saatis,,kuritegevuega hajumuse või selle tegevuse äriajamiseks muutumise tõttu.''Kõik see aitas karistusõigust kindlasti paindlikumaks ja vahest mingis mõttes ka tõuhusamaks muuta.Ehhki Eesti karisusõguse sisu kujundamisel normatiivele tasemel oii tähtis osa karistusõiguse professoritel Andreas Bjerrel ja Karl Saatmaannil,langes suurm õpetamiskoormus ülikoolis hoopis abiõppejõu Alekesi Melnikovi (1867-1934) ja õppeülsande täitjana tegutsenud Riigikohtu proluröri Richard Räägo (Rägo;1893-1941) õlule.Bjerre puhul oli põhjus selles,et ta ei osanud ei eesti ega vene keelt.Nii jäi ta kehtiva kariõiguse õpetamisest kõrvale ning luges saksa keeles karistusõiuse üldteoeetilisi kurusi  ja õigusfilosooiiat.Saarmanngi jäi õppetööst tihtiugu eemale,täites muid tähtsaid riiklikke ülesandeid.1935.aastast riigikohunku ametisse nimetatuna pidi ta nii või teisiti töötama Tallinnas,kust ta ei olnud ära kolinud ka professoriaastail Tartu Ülioolis.Saarmanni järeltuiana kinnitati 1936.aastal pofessoriks Helmut Kadar ( Kristal;1903-1976),kes oli 1929.aastal kaitsnud magistikraadi väitekirjaga kehevõitlusest.Kadari sai varsti 1938.aastal õigusteaduskonna dekaaniks ja jätkas sellel ametiohal ka nõukogude ajal.

KOHTUD JA MUUD ÕIGUSINSTUTSIOONID:,,kui tahes hästi läbi mõeldud seadused ja teooriad jäävad vaid tekstideks,kui neis sätestatu elluviimiseks  ja rakendamiseks puuduvad vajalikud instutsioonid,ennekõike kohtud.Eesti alal oli varasem kohtusüsüteem sisulisell langenud Vene veebruarirevolutsioonile järgnenud kohtuasutuste rüüstamise ajal 1917.aasta märtsi alguses.Oktoobrirevolutsiooni järel kuulutasid bolševikud 22.novemril 1917 ( vkj kõik senised kohud likvideerituks.Nende asemele rajati küll nõukogde kohtud,Kuid Eestis need kuigi kaua kaua tegutseda ei…


...

Komisjoni kuululsid Riigikogu fraktsoonide esidajatena enamasti advokatuuri taustaga juristid,aga ka sõjave prokurör ja vangltege tegelev kohtuministeriumi asjadevalitseja.Komisjoni liikmete seas oli küll üks nooramaid alles eelmisel aastal TÜ õigusteduskonnalt lõpudiplomi pälvinud kohtuministeeriumi nõuniik Karl Saarmann ( 1893-1948),kuid just temast sai kogu ettevõtmise vaimne juht ja ideoloogia kujundaja.Esimestel Eesti õigustedlaste päevadel 1922.aastal pidas Saarmann ettekande ,,Uue nuhtlusseadustiku maksma panemibe'',milles vaagiti põhalikult Riigikogult saadud ettekirjutuse täitmise vajadust ja võimalusi.Eelkõige tuli ümber kujundada karistuste süsteem,sest see oli kehtivas karisusõiguses liialt keeruline,aga Eesti riigil puudusid ka sellised asutused ja rajatised ,mis oleksid võimaldanud kõiki UNS-s ette nähtud karistusi täide viia.Ettekane lõpuosas jõudis Saarmamm puntideni,mis läksid kaugemale Riigikogu antud ülesandest Kohandada UNS Eesti oludele.Eeldatavasti teiste nõusolekul oli Saarmann asunud teosatama plaani võtta Eesti tulevasse karistusseadustkku veel mõni element sotsiaalse kaitse karistusõigusest:tingimisi kariistamine,kasvatulike abbinõude rakeenamine lisaks karistusele või nende asemel,alaealiste erikohtlemine jms.Karl Saarmanni tuleb pidada Eesti sesimse iseseibusaja karistusõiiguse ja karistusõigusteadus juhtkujuks,kelle tähtsus tollase karisusõiguse näo ja sisu määramisel ei piirdunud üksnes mitmekriminaalala seaduse ettevalistamisega.Juba 1925/26.aastast karistusõiguse põhiõppejõuna,1827.aastast erakorralise ja aastatel 1931-35 korralise krimiaalõiguse professorina TÜ-s,seejärel riigikohunikuna olid tal peaaegu piiramatud võimalused oma teaduslikke veedumusi levitada ja teostada.Saarmanni esimene huvi sotsiaalse kaitse vastu võis pärineda juba tema juuraõipingute algusajast Peteburi ülikoolis enne I maailmasõda-ta oi üks paljudest eesti juristidest,kes sel ajal just Peterburis õppisi.Tõsiselt tugeva ja otsustava tõuke sai Saarmann huvi sotsiologilse koolkonna vastu ikkagi alles TÜ õigusteadukonnas,kus ta pärast sõda oma õpingud lõpule viis.Kui TÜ alustas 1919/20,õppeaastal esimsesi korda oma ajaloos tegevust eestikeelse ülikoolina,ei olnud paljude erialade jaoks võtta eesti keelt oskavaid õppejõuide.Nii saigi 1920.aastal…


...

Komisjoni kuululsid Riigikogu fraktsoonide esidajatena enamasti advokatuuri taustaga juristid,aga ka sõjave prokurör ja vangltege tegelev kohtuministeriumi asjadevalitseja.Komisjoni liikmete seas oli küll üks nooramaid alles eelmisel aastal TÜ õigusteduskonnalt lõpudiplomi pälvinud kohtuministeeriumi nõuniik Karl Saarmann ( 1893-1948),kuid just temast sai kogu ettevõtmise vaimne juht ja ideoloogia kujundaja.Esimestel Eesti õigustedlaste päevadel 1922.aastal pidas Saarmann ettekande ,,Uue nuhtlusseadustiku maksma panemibe'',milles vaagiti põhalikult Riigikogult saadud ettekirjutuse täitmise vajadust ja võimalusi.Eelkõige tuli ümber kujundada karistuste süsteem,sest see oli kehtivas karisusõiguses liialt keeruline,aga Eesti riigil puudusid ka sellised asutused ja rajatised ,mis oleksid võimaldanud kõiki UNS-s ette nähtud karistusi täide viia.Ettekane lõpuosas jõudis Saarmamm puntideni,mis läksid kaugemale Riigikogu antud ülesandest Kohandada UNS Eesti oludele.Eeldatavasti teiste nõusolekul oli Saarmann asunud teosatama plaani võtta Eesti tulevasse karistusseadustkku veel mõni element sotsiaalse kaitse karistusõigusest:tingimisi kariistamine,kasvatulike abbinõude rakeenamine lisaks karistusele või nende asemel,alaealiste erikohtlemine jms.Karl Saarmanni tuleb pidada Eesti sesimse iseseibusaja karistusõiiguse ja karistusõigusteadus juhtkujuks,kelle tähtsus tollase karisusõiguse näo ja sisu määramisel ei piirdunud üksnes mitmekriminaalala seaduse ettevalistamisega.Juba 1925/26.aastast karistusõiguse põhiõppejõuna,1827.aastast erakorralise ja aastatel 1931-35 korralise krimiaalõiguse professorina TÜ-s,seejärel riigikohunikuna olid tal peaaegu piiramatud võimalused oma teaduslikke veedumusi levitada ja teostada.Saarmanni esimene huvi sotsiaalse kaitse vastu võis pärineda juba tema juuraõipingute algusajast Peteburi ülikoolis enne I maailmasõda-ta oi üks paljudest eesti juristidest,kes sel ajal just Peterburis õppisi.Tõsiselt tugeva ja otsustava tõuke sai Saarmann huvi sotsiologilse koolkonna vastu ikkagi alles TÜ õigusteadukonnas,kus ta pärast sõda oma õpingud lõpule viis.Kui TÜ alustas 1919/20,õppeaastal esimsesi korda oma ajaloos tegevust eestikeelse ülikoolina,ei olnud paljude erialade jaoks võtta eesti keelt oskavaid õppejõuide.Nii saigi 1920.aastal…


Juba Õiguse esimeses mumbris avaldati karistusõiguse mõisted,kus venekeelsele algupärandie oli pakutud eestikeelne vaste ja paljudel juhtudel seletatud ka eesti termini kujundamise loogikat.Karistusõiguse sisulne reform ei pidanud siiski piirduma pelgalt UNS tõlkimisega eesti keelde:see tuli kohandada Eesti ühiskondlikele,majanduslikele poliitilstele oludele.1922.aastal valitsuse moodustatud komisjoni juhtis kohtuministeerimumi kodifitseerimisaskonna juhataja Johann Reinhold ( Johan Raid;1885-1964)..


...Ometi pidi õiguspraktikutelt - ja teadlalstelt enamasti üksnes negatiivese hinnagu pälvinud käristussesdustiik jääma Eestis kehiva karistusõiguse nurgakiviks veel enam kui kümneks aastaks.Selle kõrval kehitisid endiselt ka teised eespool nimetatud karistusseadusikud,samasuguse kohati ebamääraste piiridega seguna,nagu need olid kehtinud juba tsaariajal.Muu hulgas säilis ka tsaariaegne põhimõe,et eriseisukorras pidid paljud kuriteod alluma hoopis sõjakohtule ja sõjakaistusõigusele,ehhki valites rahut,tegusid ei pnnud toime sõjaväelsed ja neil ei tarvitsenud olla midagi pistmist sõaväe või sõjaliset oluliste onjektidega.Sõjanuhluseaeadustik nägi paljude tegude eest ainsa võimaliku karisrtusena ette surmanutluse ja sõjakaristusõiguses kehtiv lihtsustatud menetluskorraldus võimaldas karistuse ka kiiresti täide viia.Peale selle olid kaitseõigusused palju piiratumad,võrredes üldkaristusõigusõigusega.Tegegmist ei olnud sugugi mitte nähtuse või üksiute eraddjuhtumitega,sest sõjakaristusseadusitik võis eriseisukrra tõttu kehtida päris suurel osal Eesti maa-alast üsna pikka arga..Vabadussõja ajal väljakuulutatud sõjaseisukord tühstati 1921.aastal,kõgepealt saartel ja siis läänest itta järk-järgult ka Eesti mandri osas.1924.aasta keskpaigaks kehtis söjaseisukord veel edasi Vememaa piiri äärde jäänud aladel,samuti Tallinnas ja selle vahetus läheduss,ehhki Vabadusõja lõpust oli möödas juba üle nelja aasta.Venemaa ja kohalike kommunistide võimuhaaramiskatase järel 1924.aastal kehtestas riigi vanem Friedrich Akel (1871-1941) sõjaseisukorra taas kogu riigis.1926.aasta suvel kitsandati sõaseisukorra kehtivus piitidesse,milles oli see oli enne 1924.aasta 1.detsembrit.1930.aastal võeti vastu kaitseseiukorra seadus,mis piiras a piiritles täpsemini sõjakariuõiguse kehtivuse tsiviilisikute kuritegude puhul.Sõjakaristusõiguse a üldise erakorralise seisukorra erinormide kasutamist tsiviilisikute suhtes rahu ajal ei pidanud normaalseks sõjaväe prokurör Konatantin Trakmann(1889-1939).Trakmanni põhilisi teese oli,et kui muud kriminaalseadused vastaksid PS nõuetele ja vahepeal muutunud eluolule,ei peaks erisesukorra õigus nende lünki täitma.Ühtlasi osutas Trakmann asjaolule,et kui kohtunikul on valida erinevate karistusõiguse allikate vahel,kahjustab see õigusemõitmise ettenätavust ja võib viia kohtuniku…


Päevikud
Päevikute uuendamine toimub iga 5 minuti tagant.