Kasutaja minna22 päevik
Nõnda kajab, kuidas hõikad,
mida külvad, seda lõikad.
Sõnum rõõmust peitub rahus,
need ei ole iial lahus.
-------------------------
Kui sa võimu taga nõuad,
rahutusse lõpuks jõuad.
sõjatuld ja mässumeelt
lõigata saad eluteelt.
---------------------------
Võim on võim ja Vaim on Vaim
aiva kasvab kumbki taim.
keset pilkast patuööd.
Kummast sina vilja sööd?
| Ilusat Sõbrapäeva soovin Sulle | ||
| Ilusat Sõbrapäeva soovin Sulle, kes Sa kaugel oled, kes Sa üle mõne aja ikka meelde tuled, kes Sa mõnel hetkel oled hinge ligi, keda küll ei näe, kuid mõistan ometigi. Keda vahel nagu tähele ei pane, veelkord kaunist Sõbrapäeva Sulle, kauge lähedane! |
Mitte miski küll ei hoia
inimest siin ilma peal
rohkem kinni,
kui üks lootus,
mis ehk täituma kord peab.
Kui ei ole enam usku,
kui ei ole armastust,
lootus hoiab ukse lahti -
ehk see tuleb praegu just!
Sel ei ole mingeid piire,
mingeid reegleid.
Kõikuma võib lüüa usk,
murduda võib armastus.
Kuid kui lootus miilab üha
peidus varemete tuhas,
tõuseb jälle tulilind,
võtab tiibadele sind.
Lootusega sõuad sinna,
kus ei kanna tahte jõud,
kuhu muidu ei saa minna
kui vaid igatsuse jõul.
Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.
Et merel sõites tuleb
julgelt tuuli trotsida
ja väsimust võites tuleb
ilmast imesid otsida.
Ma sõudsin südames õhin,
ümber lained sumasid,
taevarannad ja merepõhi
mulle vastu kumasid.
Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ning et tühi ja halli karva
on sageli inime.
Nägin maid ma, mis järvetud jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.
Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata,
ning näha et hallist hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallist kallim
kullateraga inime.
Ellen Niit
Usaldus ja austus on mõlemad armastuse alussambad,
ilma milleta ta ei saa püsida; sest
ilma aususeta pole armastusel mingit väärtust ega
ilma usalduseta mingit röömu. (H. Kleist)
Armastust ega lugupidamist ei saa ühegi seadusega peale sundida; neid tuleb pälvida. (H. Zschokke)
Sügis pillub oma lehti, millest küll need lehed tehti? Tehtigi vist sügiskuust, raagus okstest,pihlapuul... Või siis pisarate sajust, nutuhoogudest ja pajust. Sestap ongi neid nii palju, mina peitun nende varjus. Sosistades avan huuled, minu sõnu kandvad tuuled. Hüüan tasa nende varjus... kuigi hingepõhjas karjun. Olen siin,sa seda tea... ja mind ikka meeles pea........ |
Öhtul enne jõulupühi
vaatasin et suss on tühi
öösel katsun-küll on kole
mitte midagi ei ole!
Hommikul kui silmad avan
panen sussidesse jalad
Süda mul ei anna rahu
Mõtlen miks nad sinna ei mahu
Äkitselt läks rõõmsaks meel
on asju siin ilmas, mida meile ei anta
ja kaetakse laud, kuhu kutset ei saa,
ei katsuta rammu, ei kätel ei kanta,
kukkudes põrkega vastab vaid maa
inimlaps otsides astub, teeb sammu
kohates kõndides teid, maid ja vett
mäletab mõeldud neid mõtteid nii ammu
kõliseb jalus tal aheldav kett
tahtmiste toorus ja tõeteede tina
rõhuvad otsijat imelist last.
ütle sa looja ja lõimija, sina,
sinu elu: mis ootad sa tast
korduse puududes teha saab korra,
see ainumas õigeks peab saama, kas saab?
kui aitavad tähed ja tornid ja servad
ja loodute reeglite kindelkarm laad
Ta kartis iga puhta mõtte puhul
et äkki on ta vagatseja ning
ta küsis igal võimalikul juhul
kuskohas asub inimese hing
ta kartis kõige rohkem hingerahu
ta arvas et see pole inimlik
mis rahmelduserööpasse ei mahu
ta arvas nii et see on jumalik
või loomalik või loomulik või jube
kui miski sügav teda läbistas
ta müüris kinni oma hinge tube
ja leebeid tarku laialt häbistas
miks nad ei hõiska miks ei tõsta tuju
miks karjakaupa simmanil ei käi
ta ellu äkki ilmus püha kuju
sest hetkest püha tema ellu jäiJuhan Viiding