Kasutaja Marge72 päevik

Mu noorusaeg ammugi läinud

Aeg tagasi vaadata nüüd,

Mis olen siin ilmas ma teinud

Või tunnen oma hinges ma süüd …

Kuhu jäid minu õnnemaa päike

Kus paigast sind otsida saan?

On läbitud tormeja äikest

Ka nendes ei leidnud sind ma

Kas ootad mind põhjaläin`d laeval

Mu unelmais elanud neid

Kas kohtume põrgus või taevas

Sest elus ei ristund meil teid

Ma kaotanud pole veel lootust

Et kusagil kohtume me!

Kord täitub ehk hinges see ootus

Poiss uhkustab tänaval:
"Aga minu isal on uus auto!"
"Kus see on?"
"Garaazis. Isa värvis seda kogu öö
ja vahetas numbreid."

Sõprus ei küsi kui palju Sa kaalud-

Tihti ütleme "Ei armasta" aga hinges jooksevad meil pisarad.
Tihti ütleme "Vihkan" kuid ainult selleks, et ise usuksime seda.
Tihti ütleme "Hüvasti", kuid sama lootes teda veel kord näha.
Me ütleme "Mine ära" selleks, et inimene ei näeks meie pisarid.
Me ütleme "Mitte kunagi" kui teame, et seda juhtub veel.
Me ütleme "Olen sust üle saanud". kui kardame tunnistada oma tundeid.
Me ütleme "Olen sind unustanud",kui mõtted inimeset on alati.
Me ütleme "Kustutasin ta nr. ära",kui mäletame seda peast.
Me palume, et meid jäetakse üksi,kuigi tegelikult vajame kellegi tuge.
Me loodame,……

Suures metsas,sealpool sood
päkapikud elavad.
Toredad on mehed nood,
rõõmsameelsed,nobedad.

Olgu öö või olgu päev,
ikka askeldavad nad.
Siis,kui jõuluaeg on käes,
kingid kotis ootavad.