Kasutaja veikok14 päevik
Oled sa kunagi vajanud kedagi nii palju, et südames hakkab valus? Oled sa kunagi tundnud, et sul on vaja ühte teatud inimest, et üldse elus püsida? Oled sa tundnud, et ilma Temata on maailm must-valge? Oled sa tundnud, et sa vajad ainult Teda enda juurde? Kuid Tema....
Kas oled tundnud kuidas üks inimene, kes on sinu jaoks terve maailm sinust lihtsalt mööda vaatab? Kas oled näinud Tema silmis seda ükskõiksust mida sa nii väga kardad? Kas oled tundnud, mis tunne on olla lihtsalt üks pisikene piisk paduvihmas - Tema jaoks? Kuid sina...
Kas oled tundnud seda sisemist kõdi kui ta…
Nii palju on tahta,
nii palju on soovida.
Kuid soovin vaid kedagi,
kellele silma vaadata.
Kellele naeratada.
Keda unes näha.
Kedagi,kelle järele igatseda.
Soovin kellegi sooje käsi.
Kellegi pilku endale.
Keegi kes oleks siirate tunnetega.
Keegi,kes hoiaks mind.
Kaitseks.
Keegi,keda saaksin õnneks pidada.
keegi,keda saaksin armastada
Tahaksin sõita hommikul tööle hubasesse kontorisse
ja öelda kolleegidele „Tere hommikust!“
ja lõunal visata nendega nöökivaid nalju
ning õhtul olla päevaga rahul.
Ihkan elada karges põhjamaa kliimas ja
kogeda lumiseid talveõhtuid väikelinna mahajäätud tänavatel
kus lumetorm ummistab teed ja pered kogunevad kamina ette
ja isa hoiab diivanil ema ja majas on vaikus.
Vajan kedagi keda armastada täielikult
ja teada et ka tema armastab mind vastu
ja pühendada oma elu talle tahaks, nii tahaks
kui teda vaid kohtaksin...
Sooviksin kordki tunda lihtsa kallistuse lohutust
ja teada et keegi hoolib
ning mitte veeta nädalalõppe üksinda kodus
kas seda on…
Mõnikord On Elus Mul Täielik Siiber .
Mõnikord Tahaks Öelda Oma Kallitele
Inemestele " Hüvasti! " Ning Minna .
Mõnikord Tahaks Minna Sillale .
Ning Sealt Alla Hüpata .
Mõnikord Tahaks Olla Lind , Et Lennata
Ära Kaugele Kugustesse .
Mõnikord Tahaks Oma Majast Mööda
Kõndida , Et Mitte Teistele Jalgu Jääda .
Mõnikord On Tunne , Et Keegi Ei Vaja Mind .
ma istun tühjas pargis
lootes näha sind.
ma olen otsekui vaakumis
kus kõigel on oma hind
kui sind poleks mu kõrval
ning poleks kedagi kallistada
seisaks ma otsekui nõlval
kus jookseb igatsuse rada
oleks lihtsam kui ütleksid:
me pole kokku loodud,andesta.
mind laubale veel suudleksid,
soovin veel kord:valeta.
see on igatsuse meri
mis tapab mind
see on igatsuse meri
kui mu elus pole sind
Ma ei saa aru, miks peab alati midagi ilgelt sitasti minema, et meile meelde tuleks, kui vedanud meil tegelikult on! Miks on alati vaja õnnetusi, et inimesed hakkaksid elu väärtustama? Miks on vaja hoolida inimestest pärast surma, kui me pole seda teinud nende eluajal
Elus on palju asju , mille vahel on raske vastata...
Tekib lugematuil hulgal küsimusi, mille vastuseid me tahaks teada...!!
Miks me anname kohe alla kui raskeks läheb ?
Miks me igatseme kedagi nii väga , et valus hakkab?
Miks on elu sama keeruline ja kõver nagu lõpmata jõgi?
Miks me vahel kardame inimestele oma tundeid näidata?
Miks me kardame näidata inimestele oma pisaraid?
Miks vahel tundub armastus meile kui vangistus?
Miks me kardame rääkida oma tunnetest?
Miks me kurvad olles tahame alati üksi olla?
Miks me ei julge paluda ühte kallistust?
Miks me tunneme suudeldes nagu meil kõhus liblikad lendaks?
Miks me teeme näo , et naerame , kuid sisimas nutame?
Miks me hakkame asju väärtustama alles,siis kui see kõik läinud on?
Miks me paneme kirja kõik mis meid piinab , kui me kurvad oleme?
Miks me ei saa ealeski kellegagi tõeliselt lähedaseks?
Miks haiget saada on nii valus?
Miks on tunne , et me justkui sõltuks kellestki?
Miks me kardame riskida , ilma et kardaks põruda?
Miks me kardame avaldada armastust , lausuda " Ma armastan sind "?
Miks me ehitame oma sügavaimate tunnete ja uskumuste über kaitsemüüri?
Miks me oskame võtta , kuid mitte anda?
Miks me ei suuda rääkida asjades