Päevikud


aleks30
61, Põlva, Eesti

EVA MERCEDES PIISPEA ( SÜND.KARMIK) MÄLESTUSD:Mälatusloo rääkija andmed Eha Mercedes Piispea ( Sünd.Kärmik)sünniaeg:27.09.1927.Küüditamise aeg:25.03.1949;koht:Muhu vald,Pada küla,Lääne-Virumaa;teised küüditatud teised küüditataud perekonnaliikmed:isa Otto Kärmik,ema Johanna Kärmik.Repsesserimise koht:Krasnojarsi krai Altai rajoon Minussiki sohvoos.Vabanemise aeg:09.12.1956.Lootus,et võib tagasi saada Eestisse tagasi saada tekkis siis,kui Stalin 54-ndal suri.Hakkasime koostama palvekirju,mis üldiselt lkõik rahuldati.Neid varem üldse teha ei tohtunudki,alles pärast Staini surma.Enne ei tohtinud mõeldagi lahkumisele.Meid käidi kontrollimas mitu korda ja võeti allkirijad,et oleme kohal,et ei ole ära põgenenud.Kuna meli põgneda püüdjaid tegelikult ei olnudiki.


aleks30
61, Põlva, Eesti

ENDEL GEIDIKI MÄELSTUSED:Meenutab Endel Geidik 04.07.1943 - 23.08.2006):'' Meie ema Emilie Eedik küüditati Siberisse 1949.aasta kevadel koos oma kolme lapsega:Helmi,Estri ja minuga.Mina olin kõige noorem viie aastane,õde Ester oli minust 4 aastat vanem ja õde Helmi 6 aastat vanem.Küüditamise põhjuseks oli see,et meie isa Karl Eedik teenis sel ajal omakaitses.Elasime Siberis 7 aastat.Esialgu Beja linnas.Hiljem aga Abakanis Hakassia pealinnas).Mäletan,et ema ja noorem õde käisid lambakarjas,vanem õde aga töötas lüpsjana.Meie ema suri 1955.aasta detsembris täisesti ootamatult südamrikke tagajärjel.Mäetan,et öhtul õmbles ta veel meile riideid,kuid hommikuks oli ta juba surnud.Vanem õde oli sel ajal juba täisealine ning abielus,meie noorema õega olime alaealised ja seega Siberi elamise kohusust meil enam ei olnud ning me võsime Eestisse tagasi tulla.1956.aasta suvel toodigi mina ja mu õde Eestisse.Toojaks oli üks naisterahvas,aga kuna me sel ajal nii noored olime,siis naisterahva nime me enam ei mäleta.Kes meile sõiduraha andis,seda samuti ei tea,sest olime nii rumalad ja ei taibanud küsida.Heaet alati leidub häid inimesi,kes hättasattunuid abistavad.Eestis võttis meid enda juurde ema õde,tädi Juuli ,kes elas Assamalla külas.Isa oli selleks ajaks juba vanngist vabanenud ja elas oma õe majas,kuid tema meid enda juurde ei võtnud.Nagu koduküla naabrid on õdedele rääkinud,oli isa väga halb ja kuri inimene,kes suhtus oma naisesse ja lastesse väga halvasti.Meie endi kodumaja Rakke lähedal oli 7 aastat tühjalt seisnud ja väga lagunenud ning seetõttu oli maja täiesti elamskõlbmatu.Kojutuleku suvel sain 13-aastaseks.Esialgu elu Eestis mulle üldse ei meeldinud.Kõik minu sõbrad ja tuttavad jäid Siberisse ning ma unistasin ainult sellest,kuidas Siberisse tagasi pääseda.Siis aga jõudis kätte kooliaeg.Assamalla algkoli mind…


10.05.2019
MATTIU
44, Mõisaküla, Eesti

Paluks toetada mind taastusravile saamisega, kuna endal jääb puudu raha ei ole saanud käja nii tihti taastus ravil enam.

Minu panga arvele. 

Janek Matti

EE272200221070953319



aleks30
61, Põlva, Eesti

... Vahepeal tuli meil Kaasani raudteejaamast minna Leningradi raudtejaama.Piletite komposteerimisega oli raskusi,kuid abi saime miilitsatelt,kes suunasid meiesugused nn karistatud meile eraldatud ruumi.Meid ei tahetud kaua jaamas hoida ja seetõttu karistatud kiiresti edasi.Nii saimegi piletid kiiresti komposteeritud.4.juunil 1956.aastal algas sõit ja tagasi Eestisse jõudsime reedel päeval10.juuni õhtuks.Siberist tulles oli meil kaasas paar kotti  riietega ja natuke toitu.Rongijaamadest sai osta saiakesi teed.Meie oli isa onu Tallinnas,kelle juures elsime paar päeva.Esmaspäeva hommikul tulime bussiga Pärnu-Jaagupisse.Bussijaama asus praeguse kutuurimaja ees,alevi keskel.Ilm oli väga vihmane ja me jooksime Heta Elviste maja räästa alla vihma eest varju.Seali helistati Nurme Astale,kelle mees Elmar oli kolhoosi esimees.Nad tulid meile vastu.Alevi keskel kooperatiivi juures oii kõrts,läksin sinna sisse,seal oli minust  noorem onupoeg Enn Markson.Kõrtsis istus ka üks vanem mees.Enn ütles:''Nüüd peaks mõni mees püsti tõusma ja ära minema,sest koju tuli Jaagu talu peremees.''See mees õllekannu pooleii ja lahkus kõrtsist.Tema oi meie pere küüditaja..See mees oli ka ise vangis istunud,kuid mõni aeg tagasi oli ta vabanenud.Mäletasin oma kodukülast kõike ja paar päeva hiljem Eetis olles käisin ka vanaema juues külas,kes elas Jaagu külas väikeses majas.Ma hakkasin tööle oma 16.nedast sünnipäevast,Kirovi nimelises kolhoosis põllutöölisena,sest kolhoos vajas alati töötajaid.Tänaval elasin ja töötasin kuni 1858.aastani.Samal aastal tuii ema Siberist koju..Koju elama minekuks keeldu ei olnud,kuid meie kodumajas eeasid teised inimesed.Need olid siitkandi inimesed,kes suhtusid meie tagasitulekusse hästi .Nad ehitasid uue elamise,sest kolhhoos andis nelile kolmkümmend tihu palke.Meile andis kolhoos endise kodu üürile.Täieikult tagasi me oma  kodu ei saanud.1956.aastal sain mitmeid  hinnatud põllutöölise nimetusi ja mind taheti värvata kolhoosi komsomoliks.Venemaalt tulles oli mul vene…


aleks30
61, Põlva, Eesti

ANTI MARKSONI MÄLESTUSED:Märtsiküüditamisega 25.märtsil 1949.a.küüditati Anti Maksoni pere Pärnumaa Halinga vallast Ertsma külast Jaagu talust Siberisse Novosibirski oblsti Masljanino rajooni Nikonvski külanõukgu Vosukova külla.Eestist väljasaamisle kuulusid:vanais Jaan s.1869),ema Hilda s.1909) ja lapsed:Hugo s.1934),Anti s.1940) ja Meeris.1947).Voldemar arreteerii 31.08.1949.Vanaisa Jaan viidi oste raudteejaamast haiglasse,kus ta kahe nädala pärast aprillikuus suri Anti Markson elab praegu Halinga vallas Ertsma külas Jaagu talus.Anti Makson alustas oma meenutusi:''Ootasime valget laeva'',kuid seda ei tulnud.''Alates 1956.aastast lubati küüditatutel Eestisse tagasi tulla,kuid nende vara ei tagastatud.Varem lubati koju tulema need kes olid sündinud hiljem kui 1938,neile anti amnestia.Mina olin juba seadus järgi vaba,kuid ma ei tulnud kohe tagasi.Minul mingit pabemajandust korda ei olnud vaja ajada..Kaasa võtsin vaid õhtukooli tunnistuse.Oiin õppinud õhtu-kaugõppe koolis,sest ma olin teistest .Kõik suved töötasin kohalikus majandis.Passi mul ei olnud,sest ma olin alla 16.-aasta.Passi sain kolme kuu pärast.Vanemad,kes tuiid hiljem,nendl olid kaasas Siberis välja antud passid.Kodustega Eestis suurt kirjavahetust ei olnud,kuid tulema hakkasime koos õe Meetiga s.1947) kes oli minust seitse aastat noorem.Sõima hakkasime koos kahe täiskasvnu ja kümne lapsega.Soovitati,et oleks keegi täiskavanu kaasas.Meeri läks Sauga koolimaja lähedal elava tädi Helmi juurde elama ja asus õppima Sauga kooli.Tädi Helmi töötas kooli vastas olevas sides.Mina sain elukoha tädipoja juurde Halingasse Tänava talusse,kus perenaiseks oli Salme.Nende perekonna nimeks oli Aasa.Meie kodukülas Ertsma talus elasid võõrad.Meiega koos tulid rongilt veel Peetri Lembit,tema isa ja veel üks naine Kergust.Sibeis tõi kogu meie seltskonna raudteejaama vend Hugo s.1934),kellel ei olnud veel  laba ära tulla.Pietid olid juba varem ostetud -Barnaul--Mokva-Tallinn.Tallinna rong sõitis tund aega Moskvasse jõudmis minema ja me ootasime 23…


aleks30
61, Põlva, Eesti

ANU ENDO SÜND.HAIDLA) JA HAIDLA MÄLESTUSED) Anu Haidla) Endo s.1942) küüditati koos venna Antsu s.1940) ja ema Velll,isa Antoniga Pärnu maaonnast Pärnu-Jaagipist Novosibirski oblasti Masljanino rajooni Dubrobvka asulasse.Praegu elab Anu Haidla) Endo Halinga vallas Kaelasel ja Anta Haidla Pärnu-Jaagupi alevis.Kirjutan loo oma vanaema ja vanaonu juttude põhjal,kui nad tulid kahekesi tagasi Siberist,kuhu perekond oli küüditatatud 1949.aastal.Peres oli sel ajal neli inimest.,tütar Urve sündis juba Siberis.

MEENUTAB VANAONU ANTS:Pärast Stalini surma tärkas eestlastel,kes olid oma kodumaalt väljasaadetud,lootus pääseda tagasi koju.Mina õppisin siis 6.klassis ja tahtsin pärast põhikooli lõpetetamist omandada autojuhi kutse.Naabripoiss,kes õppis oblasti tenikumid ütles,et ilmus määrus,mille järgi alla 16.-aastastel lastel võivad oma kodumaale sõita.See teade kindlasti rõõmustas vanemaid ja nii otsutati meid õega Eestisse saata.Määrus ilmus vist 1955.aastal juba talvel käis tihe kirjavahetus kodustega,kes olid nõus meid end juurde võtma.Viljandimaal elas vanaema Tiiu ja pidimegi sinna sõtima.Vanemad lootsid ise ka varsti järele tulla.Sama aasta talvel sõitis üks perekond juba kodumaale,aga selle pee pea oli vaba mees ja sellepärast sai loa ärasõiduks.Lahkus ka Anu ainukene sõbranna Heidi.Otsus oli tehtud ja ärasõit määratud augusti lõpuks,enne kooli algust.Kaasa võtsime oma riided,vajalikud dokuendid,toitu teekonnaks.Pongijaama oli üle saja kilomeetri ja kuna bussiliiklust tol ajal veel ei olnud,tuli sõita juhusliku autoga.Med vis Cerepanovo jaama kohalik autojuht Eino Jakiainen,sohvoosi uue bensiiniautiga.Jaamas aitas ta ka osta kasssast piltid kuni Tallinnani ja oli seal seni kuni me saime rongi pealle.Olime õpilalsed ja pileti hind oli poole odavam kui täiskasvanutel.Vagunid olid puupüsti rahvast täis ja kuna meil platskaart puudus,siis tuli meil esialgul istuda vahekäigus oma pakkide otsas.Teisel päeval õnnestus…


aleks30
61, Põlva, Eesti

ANU ENDO SÜND.HAIDLA) JA HAIDLA MÄLESTUSED) Anu Haidla) Endo s.1942) küüditati koos venna Antsu s.1940) ja ema Velll,isa Antoniga Pärnu maaonnast Pärnu-Jaagipist Novosibirski oblasti Masljanino rajooni Dubrobvka asulasse.Praegu elab Anu Haidla) Endo Halinga vallas Kaelasel ja Anta Haidla Pärnu-Jaagupi alevis.Kirjutan loo oma vanaema ja vanaonu juttude põhjal,kui nad tulid kahekesi tagasi Siberist,kuhu perekond oli küüditatatud 1949.aastal.Peres oli sel ajal neli inimest.,tütar Urve sündis juba Siberis.

MEENUTAB VANAONU ANTS:Pärast Stalini surma tärkas eestlastel,kes olid oma kodumaalt väljasaadetud,lootus pääseda tagasi koju.Mina õppisin siis 6.klassis ja tahtsin pärast põhikooli lõpetetamist omandada autojuhi kutse.Naabripoiss,kes õppis oblasti tenikumid ütles,et ilmus määrus,mille järgi alla 16.-aastastel lastel võivad oma kodumaale sõita.See teade kindlasti rõõmustas vanemaid ja nii otsutati meid õega Eestisse saata.Määrus ilmus vist 1955.aastal juba talvel käis tihe kirjavahetus kodustega,kes olid nõus meid end juurde võtma.Viljandimaal elas vanaema Tiiu ja pidimegi sinna sõtima.Vanemad lootsid ise ka varsti järele tulla.Sama aasta talvel sõitis üks perekond juba kodumaale,aga selle pee pea oli vaba mees ja sellepärast sai loa ärasõiduks.Lahkus ka Anu ainukene sõbranna Heidi.Otsus oli tehtud ja ärasõit määratud augusti lõpuks,enne kooli algust.Kaasa võtsime oma riided,vajalikud dokuendid,toitu teekonnaks.Pongijaama oli üle saja kilomeetri ja kuna bussiliiklust tol ajal veel ei olnud,tuli sõita juhusliku autoga.Med vis Cerepanovo jaama kohalik autojuht Eino Jakiainen,sohvoosi uue bensiiniautiga.Jaamas aitas ta ka osta kasssast piltid kuni Tallinnani ja oli seal seni kuni me saime rongi pealle.Olime õpilalsed ja pileti hind oli poole odavam kui täiskasvanutel.Vagunid olid puupüsti rahvast täis ja kuna meil platskaart puudus,siis tuli meil esialgul istuda vahekäigus oma pakkide otsas.Teisel päeval õnnestus meil…


aleks30
61, Põlva, Eesti

Küüditati meid Pedja jõe ääres asuvast Käru külast,nüüd Imukvere küla,mis oli väga kaunis koht.See oli Salla vallas.Me võisime sinna küll minna,kodu oli alles,aga see oli nii kauge ja ükisldane koht.Meil oleks pidanud olema vähemalt oma hobune,et sealt välja sõita.Ja poed olid ka kaugel.Tänaseks meie ilusat kahekodset ei ole enam.Inimesed,kes seal peale meid elasid olid joodikud ja panid sellle põlema.Ainul karjalaut jäi alles.Käru veski oleksin ma tädilt endale saanud,kuid selle kaugus oli jälle probleemiks.Nüüd on seal kalakasvatus.Me olime enne küüditamist rendiohal.Perenaine Hedvig Kask tahtis talu meile müüa,isa sai maad ja metsad ostetud,maja oli ka veel kinni maksta.Leping oli tehtud nii,et vanainimene Peedu Alviine ,kes majas teenija oii,elab surmani sees.Perenaine ise ka.Perenaine jäi varakult leseks.Mees oli laevakapten.Perenaise üks tütar Eva elab Tallinnas ja töötas insenerina.Teine tütar Maia,elab Jõgeval ja oli õpetaja.Nüüd on nad mõlemad pensionil.Poeg Olev uppus Soomes.Oli seal insener.Haritud perekond oli.Perenaine oli isegi president Konstmn Pätsi tölk ja sekeretär.Ta oskas viit võõrkeelt.Nüüd kui ma seal hiljuti käisin,on laudast tehtud elumaja.Ilusad toad on sees.Hoone on ju põllukividest ja ilus.Noored inimesed elavad seal.Minu kask,mille ma istutasin laudaotsa juurde,on nüüd tohutult suur puu.Käega ümbert haarata ei saanud.Ta ootas mu ära.Eestisse tulles meid ei jälgiutud.Vähemalt me ise ei märganud seda.Kuid teadsime.et parteilasega peab olema ettevaatik.Kõik olid ettevaatliud.Töötasin ise ka nahavabrikus koos ühe parteilasega.1957.aastal abiellusin ma Are Übiusega juunikuus ja minus sai Leida Übius.Käisin Salla mõisas rahvatantsurühma ja ansambliga esnemas ja tantsimas,kus kohtusime.Tantsu ajal võttis ta mind tantsima ja nii terve õhtu.Järgmisel päeval tuli ta mulle külla.Mina ei tahtnud teda algul jutule võtta,aga isa käis peale,et…


29.04.2019
kalev15
29, Käina, Eesti

Lumi sulanud mäevõlvadelt,

jõe kaanetanud on öö.

Must jope õlgadel

algamas töö.

Metsa all lundi on veel,

kuigi tolm vaid teel.

Pilvitu helesine taeva katab päeva ära

ja orus õhtuks vaibub liikluse kära.

Kodust eemal vaikselt ja nukralt

köögis jäin toolile istuma,

kui õhtu enam kuhugi ei rutta,

hing koduigatsuses jääb tukkuma.


aleks30
61, Põlva, Eesti

... ''Meie olime küüditatud määremata ajas ja seepärast mingeid eritingimusi ei seatud.Kui peale Stalini surma anti luba koju sõita,siis nii me otsustasime.Paljud meie tuttavad tulid kodumaale,kuid mõned läksid siinsete olude tõttu tagasi.Olin laps  ja kojusõidu dokumentide kohta ei oska,ma midagi öelda.Seda tegid vanemad.Paemimine ootus ja lootus oli kojusaamine.Kommunaris,kus viimati elasime olid tanti,-laulu,-ja lõkkeõhtud.Seal arutati igasdguseid elu-olu asju.Ma olin laps ja jooksin testega rõõmaslt ringi.Usun,et meie kandist kõik said koju,kes tahtsid.Osa inimesi tulid lihtsalt hilem.Nii kuidas said paberd korda.Kasuisa sai vangist vabaks ja daadeti Siberisse asumisisele.Seal mu emaga nad kokku saisgi.Kasuisa Rakke lubjavabriku omaniku poeg Endel Kadak.Umbes 1952.aastal kohtusid Balalahtas ,kus nad maja ehitasid.Vanaema Leena ja vanaisa Tõnis Lindla surid Siberis teadmata kohas.Erilist vara meil koju tulles ei olnud.Ainult kohvrid näpud.Muidu oli elu viimastel aastatel hea.Meil oli 2-toaline korter .Kõik eluks ja elementaarnne oli olemas.Kasuisa kullakaevandusesse ei töötatnud,aga tal oli kunstiannet ja tema oli reklaamialal asendamatu.Balahtas elades kujundas ta juba kinokuulutusi..Alguas käis ta ka metsstöödel,kus vigastas väga õnnetult oma kätt.Kukkus roika kätte.Käsi paistetas üles nagu pakk.Isegi röngen ei näiadnud midagi.Suures hadaas läks ta ühe mutikese juurde,andis oma käe aknast,kes ravis ta reeveks oma mähisega.4-5 päeva pärst käskis vanamemm tagasi tulla.Kasuisa läkski.Mähis võeti maha,,paisteus oli kadunud ja mutike võttis 9 mm pikkuse puupinnu välja,mis oli luude vahele läinud.Ja nii saigi kasuisa terveks.Muidu oleks käsi amputeeritud.Vanematel oli tööga raha kogutud,millega koju sõitsime.Abi me ei vajanud ei kodustelt ega naabritelt.Ega Eesti elu midagi head olnud sel ajaj.Pllpakatuse naelu saime saime küll Eestist.Asjad pakitud ja võisime kodupoole sõitama hakata.Reis oli pikk.Me sõitsime Kommunaarist Shira jaama,Atsiniks…


Päevikud
Päevikute uuendamine toimub iga 5 minuti tagant.