Päevikud
......
surma ei ole, olen vaid lipsanud teisse ruumi.
mina olen mina ja sina oled sina. need kes olime, olime yha.
kutsu mind tuttava nimega, räägi minuga tavalisel moel, nii nagu ennemgi rääkisid.
ära kasuta erilist hääletooni, ära põgene pidulikku või kurba kõneviisi.
naera, nii nagu me alati naersime oma naljade yle, mida me koos nautisime.
naljatle, naerata, mõtle minust, palu minu pärast.
las minu nimi olla koduste juttudes, nii nagu see alati on olnud- katkematu jätkuvus.
mix peaxin olema ära su mõtetest kuigi sa mind ei näe.
ootan sind, peale pikka teekonda, kusagil väga lähedal, sinu kõrval. kõik on hästi...
Lumine maa,
taevas on tähed.
Raagus oksa peal istub üks lind.
Vaatan kaugusse,
seal Sina lähed-
ju Sa ei armasta mind.
Helbeid langeb nii suuri ja pehmeid,
näole kukkudes sulavad.
Mina aga olen üksi keset lumist teed...
Silmis pisarad pärliteks muutuvad,
õrnalt maapinda puutuvad.
Sind pole mu juures,
see kurvaks mind teeb.
Miks üksi pean olema talvisel teel?
Kõikjal on tuled ja säravad puud.
Õnnetult vaatan kumavat kuud.
Küsin, miks pidid nii jätma Sa mind,
Sa ju teadsid, et armastan Sind.
Oma südame avan ma Sinule,
kui vaid kuuluksid minule.
Sinu heaks teeksin kõike ma,
kui ainult vaid lubaksid Sa ...
Tahaksin õhtuti Sinuga vaadata kuud
ning õrnalt suudelda Sinu suud.
Tahaksin Su kaela riputada käed,
lootes, et Sa minu juurde jääd ...
Mälestuse Sinust tõi mulle tuul,
hetkest kui Su huuled oli mu suul.
Ei seda ma unustada saa,
sest Sind ikka armastan ma ...
kui sind nägin...
sa mu elu muutsid...
tundsin et sind vajan
enda kõrvale ma
sa mu südame vallutasid...
sa tundsid sama..
mulle lähenesid häbelikult...
lõpuks vastamisi seisime...
käest kinni sul võtsin...
sulle silma vaatasin...
silmad sulgesin...
ja õrnalt sind suudlesin...
tundsin kuidas su huuled värisesid...
endalgi väike hirm sees...
aeg peatus meie ümber...
mu süda jäi avatuks sulle...
igaveseks.....
Ma vajan armastust, hoolivust, tuge.
Ma tahan, et keegi teaks minust kõikke, ilma seda ära kasutamata.
Ma tahan , et keegi kuulaks, küsiks, vaikiks koos minuga...
Ma tahan ise kellegi eest hoolitseda, kallistada, hoida ja hoolida ja armastada.
Ma tahan kellegi pärast muretseda, ma tahan kedagi oodata.
Ma tahan, et mind oodataks ja et keegi minu pärast muretseks.
Ma vihkan üksindust !
Ma tahan armastada...meeletult... ja ma tahan, et keegi armastaks mind sama palju ja sama meeletult vastu ! ! !
Ei taha haiget saada. Ma riskin iga kord sellega, et ma saan haiget.
Ma pean riskima, sest ma tahan olla temaga koos...selle Õigega. Kus ta on?..
*When life gives you a hundred reasons to cry, show life that you have a thousand reasons to smile!* [*Last night I looked up and matched each star with a reason why I love you .I was doing great, until I ran out of stars.* *Love Is Beautiful*]
Rääkisin seda ja teist,
rääkisin kõigest,
peale selle millest pidin sinuga rääkima,
millest pidin sinuga vaikima...
Rääkisin kirglikult,hüplikult,pikalt,
küllap kaua veel nõnda kõnelnuksin,
kui poleks äkki vaadanud su silmi,
Mu jumal,
kui nukrad nad olid,
kui lootusetud,kui mõrud.
Ja mustad...
mustad kui mure-nagu mustad leegiheitjad,
kiirgasid nad pimedust ja näis,
et maailm mu ümber hämardus...
nende silmade ees äkki taipasin ma-
tuleks karjuda,
või siis-VAIKIDA???