Päevikud

sa ei pane tähelegi kui sa kuri oled või käratad, aga teiste hinge jääb see haav igavaeseks. 

Tühjaks jäänud on tuba nagu koguaeg oleksin siin üksi olnud-
Kõik lahkusid, keegi ei palunud selleks luba,
Ometi nad läksid ja üksi jätsid mind.
Enam ei põle küünlad heledal leegil,
Vaid suitsevad kustunud tahid..
Vahest ma mötlen, et kuhu te jäite?
Miks kaasa ei võtnud te mind?
Põlenud on armuleegid,
Sosistan neid sõnu tuulde nagu lohutust otsides,
Ei tule sellepealegi, et välja ütlemata sönad ei vii mind teie juurde.

On hing mul valus ja nutab.
Sina nii kaugel minu jaoks.
Kui anda mul võimalus,kas
siis üles sind leian sealt?

Ma istun siin vaikselt ja nutan.
Mõtlen sinust ja meist-armastusest!
Oleks sind kohtand varem, kas
siis ma nutaks siin praegu?

Kui nutt ja kurbus suur hinges.
Siis vaatan su pilti - igatsus!
Ja loodan ma siiski kui loll,et
koos õnnelikud kunagi oleme!

Istun,kurb ja valus mul hing.
Nuttes langeb üksinduse pisar.
Öösel unes sind nägin,kui
ingel seisid ja ootasid mind!

On hing valus ja kurb mul.
Sina nii kaugele oled läin`d!
Sind ootan siin ja loodan,kunagi
ka armastus meieni peab jõudma!

Ma seisan siin
Sinu ees, siin
Nüüd ma taas naeratan
Ka sina naeratad
Sa ei tea, mis toimub mu sees
Ei tea, kuigi seisad mu ees

Ei taha enam peita pisaraid
Kord pead sa neid nägema, pisaraid
Ei suuda neid enam varjata
Ja sellest valust ma karjatan
Kui kord haiget teen sulle
Tea, haiget teen endale...

Mind ei ole sul siis vaja, 
kui on lilli täis su käed, 
kui on sõpru täis su maja, 
elust vaid õnne näed.
Tean, et mind sul pole vaja, 
tean, et ainult segan sind, 
tean, kuid siiski ma ei suuda
iial unustada sind.

Kui sa pettunud ja valu
enam taluda ei taha.
Kui su süda mõistmist palub,
siis mu juurde tule sa.
Mina armastan su silmi ka siis,
kui neid nutmas näen.
Armastan ka siis, kui kingid
mulle ainult tühjad käed.

Miski tahab öelda sulle,
kui palju on minu maailmas sind.
Sa ei näe ega kuule,minu  tundeid.
Osa minust on sinuga,
ja see juhatab sind,kui oskad leida ,
oma südamest mind.
Sa kuuled,kuid ei näe,sa mõtled,
ning tead.
Kuula oma südame häält,
leia õige tee,minu südamesse.
Kuula ning siis mõistad,
minu südamehääl hüüab sind.

Elas kord üks tüdruk , kes otsustas vanade s6ppradega uuesti s6brustama hakata. Ta sai nendega kokku ja märkas palju uusi inimesi nende tutvusringkonnas. Suhted olid niiv6rd jahtunud , et tüdruk oli jahmunud , pärast m6ningasi koosjoomisi avastas ta , et on juba ammu ühest poisist sissev6etud. Tüdruk kartis talle läheneda. Ta üritas ja tundis et poiss tahab ka aga ise ta ei teadnud seda. Tuli s6prus , mis l6ppes kiiresti, tuli tüli millest kumbki täpselt aru ei saanud. Tüdruk ootas ja ootas kuni oli n6rdinud ja ahastusest raisatud ajast ja närvidest. Istus kuid kodulinnas, hingevalus ja vähehaaval unustas ,…

vaata mulle otsa ja sa näed,et ma saan elada sinuta..aga ära vaata mulle silma,sest seal on pisarad mis reedavad et valetan..