Päevikud

Oleks sa vaid teadnud kui õnnelikult ma nüüd elan.

ja ilma sinuta saan hästi hakkama..

ma ei taha enam valetada et mul on Valus sind kaotada..

Oli küll hea koos aga ilma sinuta paremini..

ole tubli.(K)

The End.........(#)

Kes aitaks leida juuksuril püsivat tõõd Soomes.Soomes töötamise kogemus olemas.

minu eestikeelne versioon:

Kõike mida teen - teen Sinule

Tõsta silmad sa ja näe
Sa kallis minule!
Südant tunneta, hinge ka
Leides sealt mind, ei vaja Sa muud

Ära ütle, et asjata on see
Su eest võiksin surragi ma veel
On tõde see
Kõike mida teen - teen Sinule

Kuula südant sa ja siis näed
Ei miskit peitma pea
Siin olen avali, mind võta Sa
Sul annan kõik, end ohverdan

Ära ütle, et loobud võitlemast
Andes alla, ei saa sind aidata
On tõde see
Kõike mida teen - teen Sinule

Ei armu ju sellist
ei keegi suuda anda
Armastan Sind, igatsen Sind
Kogu aeg, igal teel

Ära ütle et loobud proovimast
Olles julge, saan Sind aidata
Ma toetan Sind, ma hoian Sind
Su eest võideldes võin surragi

On tõde see
Kõike mida teen - teen Sinule

Päike oli valgunud juba metsade ja linnamajade taha, kui auto keeras videviku hämaruses alla garaaţide juurde. Valgusvihk valgustas kruusast teed. Veeloikudest peegeldus valgust garaaţiustele.

Neljas, viies, kuues… Peatunud ühe boksi ukse ees, väljus Jaanus ja avas väravad. Veel pisut sõitmist ja raudsuksu leidiski oma kodu raudbetoonist kanaliga garaaţitallist. Jaanus sulges ukse ja istus veel autosse.
....

Tasakesti kõrisedes veeres telefoni numbriketas tagasi. Kelly külmad sõrmed valisid järgmist numbrit, siis veel "2" ja… Torust kostis prõginat, kutsumistoon ei olnud ja ta proovis uuesti. Olles ära valinud kolm numbrit. Juhtus telefonitorust kostma kellegi häält. Kelly kuulas pingsalt. Keegi räägib kellegagi. Jälle mingi valeühendus. Hääl tundus millegipärast tuttav.

Kelly tundis, et ei sobi pealt kuulata võõraid jutte, kuid midagi sundis teda toru mitte hargile panema… See oli tema nimi, mida üks rääkijatest tarvitas. Kas tõesti… Jah, tundus nagu oleks see olnud ühe tuttava hääl. Tundus et üks oli Salli-tädi ja teine vist tädi Laine.
....

"On koit,
Jumalik loit.
Valguse võit.
Me läheme koos…"

Tuhanded, tuhanded suud laulsid põlevatest südametest end vabaks orjuse kütkeist. Sajad käed lehvisid tuules, tuhanded juuksepalmikud hõljusid õhus ja kümned tuhanded südamed laulsid nendega kaasa. Jaanus ja Kelly seisid esimeses reas otse laulukaare all olevate uljaste laulupeonoorte vastas. Üks teksastes turvamees hüüdis "Rahvas, ärgake, ärgake…!"
....

Auto peatus vana mõisa väravas. Nad astusid välja õhtu jahedasse vilusse. Jätnud masina pargi serva, astusid nad igipõlisesse rohelusse. Kelly ei nutnud enam. Teel rääkis ta Jaanusele kõigest, mida tema väike süda pidi kannatama. Hellalt toetas Jaanus oma tugeva käe ümber tema keha. Koos teineteise vastu liibudes kahlasid nad läbi hilisõhtuse rohumaa vanade tammede poole. Jaanus tundis südames suurt kurbust. Kaua oli ta otsinud omale sobivat kaaslast ja nüüd lõpuks, kui oli ta leidnud, hakkas tulema teele ette takistusi.
...

Pisut tugevamaks muutuv tuulehingus paitas üle aasade. Nurmedelt kandus lõigatud heina talupojalikku lõhna. Kelly isa oli põllutäie heina juba eelmisel nädalal laudalakka viinud. Üksikud heinatuustid turritasid veel teeveeres.

Tädi puges ka autost välja ja selga sirutades lausus Jaanusele:

"Eks sa vaata niikaua ringi, kuni me end valmis seame." Teised seadsid sammud juba tädi maja poole. Kelly ja Kertu võtsid pagasiruumist välja oma marjakorvid ja vadistasid omaette vaikselt juttu puhuda.
...

Mootor undas juba tulistel pööretel vihase härjana. Maantee kadus oma triipudega auto alla nagu kosk jõekurku. Aasad, niidud, nurmed, kilomeetripostid vuhisesid mööda tohutu kiirusega. Spidoka osuti värises juba 125-e peal.

"Pane veel! Pane veel!" hüüdis Aivar. Ometi aeglaselt hakkas lömmis esinurgaga punane "parsa" läikivast tumesinisest 06-est mööda minema. Tüdrukud kilkasid. Jaanusel oli tegemist, et rooli peost mitte lasta. Kelly lehvitas aknast möödasõidetud autole.
....

Mööda käänulist, nagisevat treppi jooksid alla mitu paari väikeseid lapsekingi. Kingades tosinajagu põngerjaid ja tüdrukunääpse. Selleks korraks oli siis kirikukooli lastetund läbi.

“Ärge endile joostes viga tehke! ”

See oli Meeri hääl ülemiselt astmelt.

Koos temaga astusid mööda eestiaegset käänuga puutreppi alla ka teised kirikunoored.   ....