Päevikud

Päike oli valgunud juba metsade ja linnamajade taha, kui auto keeras videviku hämaruses alla garaaţide juurde. Valgusvihk valgustas kruusast teed. Veeloikudest peegeldus valgust garaaţiustele.

Neljas, viies, kuues… Peatunud ühe boksi ukse ees, väljus Jaanus ja avas väravad. Veel pisut sõitmist ja raudsuksu leidiski oma kodu raudbetoonist kanaliga garaaţitallist. Jaanus sulges ukse ja istus veel autosse.
....

Tasakesti kõrisedes veeres telefoni numbriketas tagasi. Kelly külmad sõrmed valisid järgmist numbrit, siis veel "2" ja… Torust kostis prõginat, kutsumistoon ei olnud ja ta proovis uuesti. Olles ära valinud kolm numbrit. Juhtus telefonitorust kostma kellegi häält. Kelly kuulas pingsalt. Keegi räägib kellegagi. Jälle mingi valeühendus. Hääl tundus millegipärast tuttav.

Kelly tundis, et ei sobi pealt kuulata võõraid jutte, kuid midagi sundis teda toru mitte hargile panema… See oli tema nimi, mida üks rääkijatest tarvitas. Kas tõesti… Jah, tundus nagu oleks see olnud ühe tuttava hääl. Tundus et üks oli Salli-tädi ja teine vist tädi Laine.
....

"On koit,
Jumalik loit.
Valguse võit.
Me läheme koos…"

Tuhanded, tuhanded suud laulsid põlevatest südametest end vabaks orjuse kütkeist. Sajad käed lehvisid tuules, tuhanded juuksepalmikud hõljusid õhus ja kümned tuhanded südamed laulsid nendega kaasa. Jaanus ja Kelly seisid esimeses reas otse laulukaare all olevate uljaste laulupeonoorte vastas. Üks teksastes turvamees hüüdis "Rahvas, ärgake, ärgake…!"
....

Auto peatus vana mõisa väravas. Nad astusid välja õhtu jahedasse vilusse. Jätnud masina pargi serva, astusid nad igipõlisesse rohelusse. Kelly ei nutnud enam. Teel rääkis ta Jaanusele kõigest, mida tema väike süda pidi kannatama. Hellalt toetas Jaanus oma tugeva käe ümber tema keha. Koos teineteise vastu liibudes kahlasid nad läbi hilisõhtuse rohumaa vanade tammede poole. Jaanus tundis südames suurt kurbust. Kaua oli ta otsinud omale sobivat kaaslast ja nüüd lõpuks, kui oli ta leidnud, hakkas tulema teele ette takistusi.
...

Pisut tugevamaks muutuv tuulehingus paitas üle aasade. Nurmedelt kandus lõigatud heina talupojalikku lõhna. Kelly isa oli põllutäie heina juba eelmisel nädalal laudalakka viinud. Üksikud heinatuustid turritasid veel teeveeres.

Tädi puges ka autost välja ja selga sirutades lausus Jaanusele:

"Eks sa vaata niikaua ringi, kuni me end valmis seame." Teised seadsid sammud juba tädi maja poole. Kelly ja Kertu võtsid pagasiruumist välja oma marjakorvid ja vadistasid omaette vaikselt juttu puhuda.
...

Mootor undas juba tulistel pööretel vihase härjana. Maantee kadus oma triipudega auto alla nagu kosk jõekurku. Aasad, niidud, nurmed, kilomeetripostid vuhisesid mööda tohutu kiirusega. Spidoka osuti värises juba 125-e peal.

"Pane veel! Pane veel!" hüüdis Aivar. Ometi aeglaselt hakkas lömmis esinurgaga punane "parsa" läikivast tumesinisest 06-est mööda minema. Tüdrukud kilkasid. Jaanusel oli tegemist, et rooli peost mitte lasta. Kelly lehvitas aknast möödasõidetud autole.
....

Mööda käänulist, nagisevat treppi jooksid alla mitu paari väikeseid lapsekingi. Kingades tosinajagu põngerjaid ja tüdrukunääpse. Selleks korraks oli siis kirikukooli lastetund läbi.

“Ärge endile joostes viga tehke! ”

See oli Meeri hääl ülemiselt astmelt.

Koos temaga astusid mööda eestiaegset käänuga puutreppi alla ka teised kirikunoored.   ....

Vestlusringi lõppedes laskusid nad koos teiste lastega üheskoos treppidest alla. Jaanus tundis selle neiu kaelusest hoovavat magusat lillelõhna. Nad kõndisid kõrvu, aste aste haaval. Vägisi hoidis Jaanus tagasi kiusatust talt ümbert kinni võtta. Ta oli teada saanud, et neiu nimi on Aivi ja et ta õpib selles koolis juba paar aastat. Tema lilleline kleit oli imekena. Oli tunda, et see oli tema enda meisterdatud. ...

Köhides tolmu ja laubalt higi pühkides sülitas Jaanus kirsade kõrvale tellingupuki prahisse.

“On see vast tolmune töö,” ühmas Jaanus.

”Jaa. Oleksid sa näinud, mis ränka vaeva me selle koolimaja esimese korruse laega nägime. See oli va puhta ära mädanud.”
....

"Loodus nõuab oma,
ole noor või vana!
Kevad käsib jätkata,
rõõm on jälle kohtuda!"

Kellegi poolt söögitoa seinale kirjutatud sõnad meenutasid kõigile seda rõõmu ja lusti aega, milles elades unustad kõik maise. Osa inimesi oli läinud juba õue mändide alla. Perenaine ja võõrustaja, tädi Alma, kraamis tühjaks saanud salatikausse laualt kokku.  ...