Päevikud

  Mida ma tunnen ja tean?
mida õigeks ma pean?
Teadmatus talutav näib,
õnnetu jaluta käib.
  Luuletus on ainult ju read,
mis ütlevad halba või head?
Elu hoopis teisiti käib,
kui muinasjutu raamatus näib!
  Segamini paistab kõik väljast ja seest,
mõtleme sageli vaid enese eest
ning kurbuse hetkel loeme silmadeveest,
seda, mida hiljem kahetseme.
  Kõike panna sõnadesse ei saa,
samas ei soovi ka vaikida,
ainult ei kahetse enam ma,
teekonda mis tuli läbida.
 

 Armastan kuigi ütlesin seda purjus peaga,
armastan kuigi sa mind ei taha uskuda.
Tahan sind näha kuigi olen veel kaugel,
tahan suudelda sind.
 Usun, et varsti sind taas näha,
usun, et varsti taas kallistada saan sind!
Usun, et kuigi sa mind ei armasta
sult ühe suudluse varastan!
 Loodan, et usud sa vell mind,
peale seda mis sulle olen valetand.
Usun, et soovid mind näha veel,
kuigi sult siis suudluse varastan?

   On tunne kaljult olen hüppanud
kuid maad ei tule, jäängi kukkuma.
Ja enam miski ei loe.
  On tunne nagu mere põhja end aheldanud,
kuid hingan õhku veel, ei hakkagi uppuma.
Ja enam miski ei loe.
  On tunne nagu pea mul maha raiutud,
kuid mõtlen veel, ei hakkagi surema.
Ja enam miski ei loe.
  Ja enam miski ei loe,
ma selle eest peitu ei poe,
et enam miski ei loe.
Ja enam miski ei loe.

  Detsember on täis üksildasi päevi,
kui soovin,et vaid viivuks sind näeksin.
Detsember on kõige nukram kuu,
kus korragi tahaksin na ära su suu.
  See kuu kohe oskab nii õnnetu olla,
sageli kõigest sest nutt tahab mul pealegi tulla.
Kohe kuidagi kalendrist ta välja peaks saama,
või hakkaks hoopis kutsuks sõpra ma jooma?
   Detsembris ma alati igatsen su nägu ja huuli,
kevade puutudust me rännakuid kuumi.
Tuleks siis juba see ootatud juuli,
ei vaid kuulen ma ikka veel sügistuuli.

 Minu pisut pungilik enesemäärang: olen pealtväha üks tavaline hiiumaa tüüb, seest  end näha ei tahakski. Tegelen kirjutamise/luuletamise, kroonilise valetamise, sürrealismi arendamise ja kirjandusliku viljastamisega. Veel meeldib mulle rattaga sõita, poksida, võidu juua ning maasikaid süüa. Mul on kass, musta ja valge kirju.
 Minu pisut pohuiistlik enesemäärang: olen mingi tont kuskilt äärealat. Kirjutan sodi, mis mindki ei huvita. veel tegelen mõtlemisega, kuid sellele ei taha ma rohkem mõelda. Sageli ei vaevu ma üldse mõtlema.
 Minu egoistlik enesemäärang: olen meesmodelli välimusega kauni Hiiu saare luuletaja, kelle looming ületab enda elutarkuselt looja aastatele omase normi. Veel meeldib mulle tegeleda ilusate loomade, kallide masinate ja läikivate asjadega.
 Minu minulik enesemäärang: ma olen mina, et minust teada saada peate mind tundma õpima. Mina ei saa teid õpetada enda tundma õpimisprotsessis. Mina olen Mina ning Mina see on Riik ja seadus, Minu kurjus kuid ka headus?

  Seinad on pehmed, põrand  on ka,
aknail on trellid, välja ei saa.
Hommikuti doktor tabladega  äratab,
õhtul aga mind unne suigutab.
   Kuus  kuud sõbru pole ma  näind,
ammu  joomas pole  ma käind.
Muidu on hästi, kuid kuradeid näen,
piibli kohal ristan vaid käed.
   Sõbrad , kes siin  on tekinud  mul,
ütlevad mulle olen püsti ma hull.
Kuid ise näe, selles aru ei saa,
Ka doktor ei oska mind ravida.
  Siin on mu kodu ja koht,
väljas pool trelle olen teistele oht.
Südaööl ärkan karjudes ma,
peoga siis, peoga siis rahusteid saan.
   Naisi siis vähe, rohtudest valutab pea,
toit on malts kuid õded on head.
Jõuluteks viina mul lubasid tuua,
siis saan hulludega ma juua.
  Doktori kohe joodame täis,
rahustipurki kogutäiega suhu siis käis.
Nüüd meil kõigil on pehme ja hea,
millegi pärast muret tundma ei pea.

  Padi mängib õrna viiulit,
ning tekk klavarit.
Silmalaud on sulgunud
ning kõik mured ununud.
  Meloodia nii õrn ja vaikne,
hellalt minu kõrvu paitab.
Kõigel erilise läike,
annab tõusev suvepäike.
   Kohe upun une merre,
kohe vajun tukkuma.
Kohe upun enda verre,
veel valmistun vaid hukkuma.
   Mängib valjult viiul,
keegi klahve vasartab.
Lendan ära ingli tiivul,
uni ehk mind parandab.

Vanasõnad:

*Viin ees - pohmakas taga.
*Narri viina 1 kord - narrib viin sind 7 korda tagasi.
*Parem 1 vend täis kui 3 venda kained (öllevötu).
*Kes ennast õhtul kõige rohkem täis joob, sellel on hommikul kõige sitem olla (Hiina vanasõna).
*Tark teab, mida räägib. Loll räägib, mida teab.
*Kes teisele auku kaevab, selle käes on labidas.
*Kes teisele auku kaevab, see viib ise labida ära.
*Küsija tilli pihta ei lööda.
*Kes viimasena naerab, sellel on pikad juhtmed.
*Kes viimasena naerab, see ei saanud naljast aru.
*Kes pärast naerab, naerab ilma hammasteta.
*Kes vana asja meelde tuletab, sellel on hea mälu.
*Julge hundi rind on karvane.
*Julge hundi rind on haavleid täis.
*Julge hundi perse on tina täis.
*Toida hunti palju tahad, karu munn on ikka suurem.
*Toida hunti palju tahad, ikka vahib metsa poole.
*Vana inimese meel on nagu kitse peer (noore soku vanasõna).
*Käsi ei kuku kännust kaugele (metsatöölise vanasõna).
*Rege rauta suvel, naist talvel.
*Kes püüab kõigest väest, saab igaühe käest.
*Kes kaua kannatab, sel närvid läbi.
*Kes kaua kannatab, situb püksi.
*Keera-keera, aga vaata, et perse ei keera!
*Oma silm on sinine (Lasnamäe, Kopli, Maardu, Narva ja Ida-Virumaa vanas 

  Ikka veel mure meeles,
ikka veel raagus puud.
Ikka veel on jää teedel,
ikka huuled kaugel sinu suust.
  Ikka veel ma olen linnas,
ikka veel on lumi maas.
Ikka veel on suvi hinnas,
ikka tahan sind näha  taas.
  Ikka veel mul mure meeles,
ikka veel on raagus puud.
Ikka veel on minu keelel,
sulle, neiu, anda suud!