Love makes you live! #1

Mäletan seda päeva kui me esimest korda kohtusime.. Sa olid teistest kohe silmatorkavam .. Sinus oli midagi , mis mulle silma jäi.. Su naeratus , see vist võluski mind.. Sel hetkel ma unustasin korraks kõik oma mured ja probleemid.. Sel hetkel ma mõtlesin vaid Sinust. . Ma ei teadnus sel hetkel midagi Sinust.. Isegi Su nime mitte.. Su nimi oli kõige väiksem mure.. Vahet ei ole on see Juhan või Juku.. Nimi ei ütle inimese kohta midagi.. Kui Sa ära läksid, hakkasin ma taas mõtlema.. nüüd juba enda muredest jälle.. Midagi minus igatses Sind.. Ma tundisin , et ma pean Sinuga rääkima.. Kuid ma ei julgenud.. Ma lootsin, et ehk jäi minust Sulle mingi asi meelde ja Sa tuled ise rääkima..Seda ei juhtunud.. Ma otsisin Sind järgmised paar päeva.. Igal nurgal lootsin , et Sa tuled mulle vastu.. Mida kahjuks ei juhtunud.. Ma olin juba otsimisest väsinud.. olin peaagu alla andunud.. kui ma nägin Sind.. Unenäos.. Sa tulid unenäos minu juurde.. Sa seisid keset mu tuba ja vaatas mind.. Just samamoodi kui esimesel korra.. Nendest silmadest ma lugesin kurbust.. Sa ei naeratanud enam.. Ma soovisin ,et Sa ära ei läheks.. kuid Sa läksid jälle .. sõnagi lausumata.. See tegi haiget.. Nüüd vaevas mu peas vaid üks küsimus ..MIKS? miks Sa kurb olid.. miks Sa midagi ei öelnud.. Hommikul soovisin ruttu õhtut.. ehk Sa tuled tagasi.. Päev läks aegalselt.. mulle tundus justkui , et see ei lõpekski.. Viimaks sai see läbi.. Ma lippasin koju .. et teha seal vajalikud tööd ära ja tudule minna.. et Sind näha.. Ma olin päev otsa mõlenud , miks ma Sind koolis ega tänaval ei näe.. miks Sa mind öösel külastasid.. Ma tahtsin täna sellele vastust saada.. Ma olin isegi kirjutanud mõned küsimused, et need meelest ei läheks.. Saabus õhtu , ma lebasin voodis.. Messisin oma sõbraga, keda ma sain usaldada.. Ma ei julgenud talle veel midagi rääkida.. kuigi oleksin tahtnud.. Kell oli juba saamas üksteist.. kuid mul ei olnud und.. Ma ikkagi ootasin Sind.. Teised kõik juba magasid.. Ma ootasin.. kell sai juba üks .. kaks.. ja Sind ei olnud.. Ma ootasin veel tunni.. teisegi.. kuid Sind ikkagi ei olnud.. Tol ööl Sa ei tulnud.. See kurvastas mind.. Hommikul olin ma unine ja ütlesin emale, et ma ei taha kooli minna, ta on suhteliselt mõistev.. lubas mul jääda.. Olgugi , et käsil oli põhikooli viimane klass.. Ma olin veidi kurb.. Samas olin ma ka murelik.. Kodus olles, mõtlesin , et ma ei ole tõesti Sind varem näinud.. Äkki Sa oled mõni uus poiss .. Mõni gümnastist .. Aga miks ma Sind ei ole koolis siis näinud .. Need küsimused keerlesid mu peas.. Järsku kõlas uksekell.. Läksin morni näoga ukse juurde.. Uksel seisis mu parim sõbranna.. Ta oli aru saanud eile, et midagi on valesti.. Ma mõistsin , et pean talle kõik ära rääkima.. rääksin talle, et kohtasin koolis aktusel ühte poissi.. Ta vastas, et ka tema märkas seda sama poissi, talle tundus sammuti , et Ta on uus.. Ma ei saanud eriti kümnendikega läbi.. kuid üheteistkümnendas käis mu vend.. Ma taipasin , et temalt saan ma kindlasti teada.. kas on keegi uus gümnasistide seas.. Rääkisime veel Mariannega juttu.. Päris tore oli, et ta mulle küll tuli.. Teda ma saan usaldada.. ta on nagu õde mulle, keda mul päriselt ei ole.. Paari tunnipärast teatas Marianne, et peab ära minema.. Saatsin ta ukseni ja kallistasin teda.. Sel hetkel nägin ma tänaval Teda.. Ma jäin seisma.. Marianne läks välja , lehvitas mulle ja kõndis ära .. Samal ajal kõndis Tema seal.. Ma ei saanud midagi öelda.. Mu suu oli nagu lukku keeratud..Ta kõndis minu maja eest läbi.. Paar maja eemal Ta peatus.. Keegi tuli välja.. See oli tüdruk, ma vaatasin ja tundsin ära Liisa.. Kooli kõige tibilikum tita.. Tita, sest ta käitus nagu väike laps.. Endal oli vanust piisavalt.. et suitsu osta.. mida ta ka alatihti kooli taga tegemas käis.. Sel hetkel ma mõtlesin.. et loobun.. Miks ma pean Teda otsima.. kui Tal on selline tüdruk olemas.. Ma ei saanud Liisaga niigi läbi.. ja nüüd pidi veel Tema.. Lõin ukse kinni ja jooksin kööki.. võtsin midagi juua ja rahunesin.. Ma pean hakkama saama.. See ei ole lõpp.. Natukese aja pärast tuli mu vend koju ja tal oli mulle mingi kiri.. Ma nähvasin talle, et visaku see diivanile.. Ta veel lisas, et see on tähtis.. Mind ei huvitanud mitte miski.. Läksin oma tuppa.. Kirja ma kaasa ei võtnud.. Minu pärast oleks see võinud sinna jäädagi.. Paari tunni pärast kuulsin, et ema saabus koju.. Ta küsis, kas mul on parem .. Noogutasin... Ta läks alla. . Hõikas seal midagi.. aga ma ei kuulnud täpselt.. sest kuulasin muusikat.. See rahustab mind, kui ma närvis olen.. Mida juhtub tegelikult suhteliselt harva.. Hiljem kutsus ema meid sööma.. Ta oli teinud pirukaid.. Mulle väga maitsesid tema tehtud pirukad.. Tänane päev oli nii metsaläinud.. Ma lootsin , et midagi rohkem ei juhtu.. Kui olime söömise lõpetanud.. andis ema mulle selle kirja, mis Kevin oli toonud.. ma vaatasin , aga imelik.. saatjat polnud, oli lihtsalt Marii ’le . Läksin vetsu seda lugema , sest seal sain kindel olla, et keegi ei tule mind segama.. Avasin selle ja sealt vaatas mulle vastu Tema.. Ta oli mulle kirjutanud väga pika kirja.. lisanud sellele veel oma pildi ka. Kiri oli järgmine .. JÄTKUB !

10 views
 
Comments

There are no comments yet.
Leave your comment, start the discussion!

Blog
Blogs are being updated every 5 minutes