Lebab laual, valge leht, mu ees,
võtan pliiatsi, ja üks tunne, mis,
mu hinge sees, saab ridadeks,
sel lehel, just nüüd ja täna veel.
Aru, ma ei saa, miks , mu hing
Su lähedust, nõnda väga ihkab,
ma lausa, ennast, sellepärast ,
vihkan. Ütleb mõistus, mis olnud,
see olnud, sirgu selg ja pea püsti,
kas tõesti, unustasid sa, et hundid,
surevadki üksi. Kuid kahjuks,
mu hing, ei ole masin, et kõik tunded,
välja lülitab, kui vaid , seda käsin.
Ma selle tunde raskusest, vahel,
nõnda väsind, et jalgu vaevu,
järgi vean, ehk kergendab, mu koormat,
see, kui ta, sel lehel, sõnadeks, ma sean.


Autor: Mina
Aeg: 01.05.08.a.

Нравится 6